Sunday, December 2, 2007

Kriitiline - jälle...

Enne esinema minekut läks asi väga kriitiliseks.

Algul öeldi, et mul on esinemiste põhjenduse varjus väga hea kohtamas käia. Ütlen, et lähen esinema, aga tegelikult lähen armukesega kohtingule. No mida asja?! Ma ütlesin, et tema toob ka kogu aeg põhjuseks ettekäände, et läheb tööle, aga tegelikult muidugi läheb hoopis kohtama!!! Sama jabur, eks?! Üritasime asja naljaks keerata.

Tuli juttu eilsest vahejuhtumist, mis ei olnud mulle rahu andnud, ja kuna olukord oli rahulik, siis ma arvasin, et meil õnnestub sellest tasakaalukalt rääkida.
Ma püüdsin selgitada oma arusaama ja seisukohta ning lootsin, et ta vähemalt leiab, et läks üle piiri ja tema käitumine ei olnud antud olukorras aktsepteeritav.

Ma olen tõeliselt naiivne. Nagu ma ei tunneks teda! Naljast läks asi väga kaugele!

Ehkki ma selgitasin, millised tagajärjed on minu arvates sellisel käitumisel, ja lootsin temaga arutleda, kuidas tema eilset situatsiooni tagantjärele hindab, sain ma süüdistusi, et ma alatasa ainult vingun, närin, õiendan ja tahan, et minul oleks õigus ja ainult mina tean, kuidas asjad käivad, ärgu mina tulgu talle ette kirjutama, kuidas tema peab käituma, hoidku ma see tarkus endale, mina olla kõik lapsed oma kasvatusega p....e keeranud (?????), tema on tüdinud minu lõpututest vingumistest, ja üleüldse mingu rääkigu ma mõne teisega ja ärgu tulgu teda tüütama, temale aitab sellest jamast.... Ja siis toodi vanad asjad lagedale, mida mulle kõike ette heideti, mida ma kõike valesti olen teinud, mida ma halvasti olen teinud ja mingu ma juba minema, tema ei taha minuga rääkida ja tahab rahulikult telekat vaadata, tema ei hakka mind ümber kasvatama ja ärgu mina ka hakaku teda ümber kasvatama, tal ei olegi minuga mitte millestki rääkida ja ärgu ma tagasi tulgu. Punkt.

Püüdsin veel öelda, et ma ei vingu, vaid tahan arutleda... aga ta oli nii närvis ja tige, et mul polnud mõtet üritadagi.
Ainult vaikisin ja kuulasin, mida tal mulle öelda oli. Kui aastatagused asjad ja veel vanemad asjad lagedale tulid, mis patud mul kõik olid, siis vajus suu lausa ammuli ja sellise koha pealt olen ma üsna abitu, no mida selle peale öeldagi.
Ma ju ei hakka talle mingeid vanu asju meelde tuletama ja niisuguseid jaburusi rääkima.
Ja vaielda sellise inimesega ei ole lihtsalt mõtet.

Küsisin üle, kas mul tema arvates ei ole õigust millegi kohta oma arvamust öelda, temaga midagi arutada (EI!), siis nentisin, et mis seal ikka, kui meil millestki rääkida ei ole ja ma tema elu oma alatise vingumisega olen ära rikkunud, siis pole midagi teha, mul on kahju, et ta nii arvab.

Paha oli. Väga paha tunne oli. Pisarad tulid silma, tundsin, et mulle tehti ülekohut. Aga neid ma temale muidugi ei näidanud, läksin vannituppa ja pühkisin laialiläinud ripsmetuši ära. Ma pean minema esinema ja hiiglama tore tuju on esinemiseks ja eriti hea on minna nutetud silmadega!

Ma olen küll kõvasti arenenud ja ei võta enam tema sõnu niimoodi hinge nagu aastaid tagasi, aga ma ikkagi tunnen jõuetust sellise sõnadevalingu ees ja mul polegi tahtmist enam midagi öelda.

Ma olen vaid enda peale pahane, sest ma ju tunnen teda, ma tean, et temaga ei saa iial millegi üle mõtteid vahetada, sest minu eriarvamus (kui mul see juhtub olema) ei ole aktsepteeritav ja on asju, mille osas me kunagi ei jõua kokkuleppele, aga tema vihastab selle peale nii kohutavalt, sageli süüdistab mind, et ma nimelt tema vihastamiseks arvan vastupidi tema arvamusele.
Sellepärast ei ole meil iial mõtet millestki rääkida, ma väldin igasugust mõttevahetust, sest tüli on kerge tulema, kui ma ei arva nii nagu tema. Arutlused, diskussioonid, mõttevahetused on absoluutselt välistatud.
Kahjuks olen märganud sama tendentsi ka tema suhtlemisel ta sõpradega: kui temaga nõus ei olda, siis on see inimene loll ja punkt. Ma imestan tõsiselt, kuidas sõbrad temaga üldse suhelda tahavad. Vaielda temaga ei ole võimalik, sest siis ta lihtsalt vihastab ja läheb minema.

Olin siis vait ja hakkasin minema. Siis ta ikka tuli ja tahtis heaks teha ja vabandada, aga tunnistan ausalt, et ma olin solvunud. Ja ma ei suutnud ümber häälestuda sellele, et ma lepin tema süüdistustega ja tema vabandustega, ma ei tahtnud mitte midagi öelda. Ma ei suutnud midagi öelda.
Akna pealt ta veel lehvitas, lehvitasin vastu, aga rõõmu ei olnud. Paha ja kurb ja jõuetu tunne. Tunne, et mitte kunagi ei muutu mitte midagi. See kestab ikka edasi, ehkki ta on üritanud oma käitumist muuta, kuid mingil hetkel viskab tal jälle üle ja siis ütleb ta asju, mida hiljem küll kahetseb, kuid sõnad on juba lendu lastud ja haiget teinud.

Mina jõudsin koju enne teda. Kui ta tuli, teretasime äraootavalt, et mis seis on, ta tuli mu juurde ja ütles:"Tead, kui halvasti ma ennast tundsin."
Mul ei olnud talle midagi öelda, sest ma ei saanud ju öelda, et pole midagi, unustame ära, sest tegelikult mulle ju ei meeldi, kui ta minu peale karjub ja ma ei saa seda heaks kiita, samamoodi teeb ta teinekord jälle, kui ma tahan temaga millestki rääkida, samas teadsin, et ma ei tohi hakata uuesti seda teemat üles võtma, sest siis jõuab asi ikka samasse kohta välja.
Arvasin siis, et ehk on hea läheneda huumoriga ja naersin:"Aga mina tunnen end hästi, käisin kohtamas ära ja tuju on hea!"
Oooooh, aga see oli õli tulle valamine! Ma unustasin, et ta tuli saunast ja oli õlut joonud. Viimastel aegadel on ta alkoholi pruukinuna kurjem, varem ta selline ei olnud, nüüd läheb kohe põlema kui kuiv kadakas ja nalja ei maksa temaga üldse teha. Taipasin seda sekundi murdosa hiljem, aga oligi juba hilja.

Mis siis nüüd edasi? Ma olen kohanenud oludega ja ei kipu enam tavaliselt midagi ütlema, tean, et temaga ei ole võimalik midagi arutada. Aga mis elu see on? Kogu suhtlemine piirdub maksmata arvetest rääkimisega ja kui ma tahan mõnes asjas sõna sekka öelda, siis ainuke võimalus seda teha on temaga nõus olla??? Ma ei ole sellega rahul.
Olgu, ma võin vait olla. Et ei oleks tülisid ja lahkhelisid. Elan oma elu, teen oma toimetusi, me ei räägi omavahel, aga mu hing on tühi ja selline elu ei ole vist päris see, mida ma elada tahan.

Võõrdumine, lahku kasvamine, erinevad vaated elule.... on veel häid ütlemisi selle kohta?

Aga kes mu eest minu elu elab? Ikka ise. Ja kui ma ise seda ei ela elamisväärseks, siis keegi teine seda minu eest ka tegema ei tule.

17 comments:

kukupai said...

Tundub, et tegu pesueht lahkukasvamisega. Mingil hetkel tekib küsimus - kas see on seda kõike väärt? Kas on midagi veel, mis ühendab? Lapsed? Aga nemad saavad ju ka aru, et asjad ei ole päris nii nagu peaksid.
Raske on, olen kindel. Aga Sina oled ju ka väärt õnnelik olema...

Kristiina said...

Kullakene. See on täiesti mõttetu, tule sealt tulema... Miks sa pead pidevalt laskma ennast alandada ja olema vait, kui tema tahab ennast välja elada?
Oh, ma tean, kui keeruline see kõik on, aga selline elu... mõnes mõttes tuleb nii tuttav ette. Ja kuigi ma olen praegu jälle omadega puntras, siis oma abielusse ma küll tagasi ei igatse. Ehk peaksid ikka ka ennast vabaks võitlema.

kukupai said...

Jah, pean lisama, et mina sain sellist suhtumist tunda isegi siis, kui koolis käisin. Kogu aeg oli küsimus, kes mul seal ikka on, et nii heameelega kooli jooksen. No ja paljut muud Sa juba lugesid blogist. Ausalt, praegu olen juba 10 aastat palju õnnelikum.
Aga oma võitlemised peab igaüks ikka ise võitlema ja otsused ise tegema. Aga Sul on sõbrad, kes alati valmis toetama.

joodikupoeg said...

On see esimene abielu/kooselu? Olukorda ainult mõnede kirjaridade järgi tundvana, ei soovitaks ma küll kategooriliselt ennast "vabaks võidelda". Alandamisega on ka nii, et alatihti tunneb mees end alandatuna sellistest asjadest, mille peale naine ei tulekski. Hea märk on see, et mees
Sind armastab ja hoolib Sinust, neid märke lugesin küll Su kirjutisest üsna kindlalt välja. Lootust on:) Vastastikust empaatiatunnet, mis muud:)
Ja ära ometi tilbenda haigena ringi, ravi ennast!

jospel said...

pai... see pole fun, tean...

Tiiu said...

Joodikupojal on õigus.
Olen ka ise sarnastes olukordades olnud. Aeg on alati aidanud, sest
ma armastan oma meest. Vastasel korral aeg vist ei aita.

sjgelle said...

Kuni ei peksa Sind ja lapsi ehk siis vägivaldne ei ole, on ikka lootust, et suhted lähevad paremaks.
Kahe mehega ei ole võimalik koos elada - padujoodikuga ja vägivaldsega, eriti kui need veel ühes kestas koos on.
Aga Sina ju armastad teda, või kuidas?

Kristiina said...

Joodikupoeg, mina tunnen olukorda natuke rohkem kui mõne kirjarea võrra, sellest ka soovitused. Ja kategooriline ei ole ka mina, otsused peab tegema igaüks ikka ise oma sisetunde järgi. Lihtsalt oma kogemuse põhjal võin öelda, et kui ikka ei armasta ja elad koos suures osas harjumusest ja laste pärast ning isegi see ei toimi rahumeelselt, siis on kõigile osapooltele parem lahkuminek, kui pidev üksteise närvide söömine.

valgeseelik said...

Aitäh KÕIGILE.
Olukord on minu jaoks keeruline jah. Tegelikult nagu ühendaks lapsed ja pikk kooselu, sellevõrra on raskem teha kardinaalseid otsuseid. Äraminemise otsuse oleksin pidanud tegema juba ammu, kui asjad olid eriti halvad, aga mine võta kinni, mis tagasi hoidis: hirm, et ei saa hakkama ja kuhu mul lastega minna ja olengi selline äpu ja jobu....Kõike halba trotsides suutsin taas mehesse armuda ja ikka halvad asjad unustada, alati andeks anda, ikka olla armastav ja andestav ja lahkhelidest üle olla. Ühel hetkel enam ei suutnud, kõik sai otsa. Kui kaua võiks armastada, pingutada, püüda, kui midagi vastu ei tule ja kui ikka oled keegi teisejärguline? Kui sa kunagi ei kuule, et oled eriline ja tema jaoks oluline ja et sind armastatakse? Olgu, ei kuule, aga kui sa isegi EI TUNNE seda, et sind armastatakse? Rääkimata sellest, et füüsiline lähedus olemas oleks?
Ma ei saa ilmselt väita, et mees pole üldse armastanud või hoolinud - on ikka, ja ilusaid aegu on ka olnud, sest õnneks on mälul kombeks halvad asjad unustada, see on enekekaitserefleks. Ja positiivne on, et ehkki ma saan alati esimese asjana peatäie sõimata ja langen viha alla, siis hiljem ikka võin tema peale loota, s.t. kui ta on saanud halvasti öelda ja pahandada ja vihastada, siis ikka teinud soovitud asjad ära. Ainult et kõiki palveid on talle alati väga raske esitada ja sellepärast on see suurte hirmudega seotud, et mida head ja paremat ma seekord kuulen.
Ma ei arva, et olen vigadeta, ma ei arva, et olen ideaalne, ma ei arva, et olen ilmanaba, aga minu jaks sai otsa. Kahjuks muutus siis olukord kardinaalselt niipidi, et tema hakkas mind (uuesti?) armastama ja nüüd olen ma selle viimase aasta jooksul kuulnud seda palju-palju kordi rohkem kui terve elu jooksul kokku. Ta on tõesti püüdnud ka muuta oma käitumist ja alandamist on natuke vähem kui seda kogu aeg on olnud. Aga - on see seetõttu, et mingit hingelist lähedust ei ole, midagi ühist ei ole, me lihtsalt ei suhtle väga palju omavahel, niisugune neutraalne olmesuhe, siin pole väga palju võimalusi mõnitamiseks?
Olgu, olen kindel, et ta armastab, vähemalt ütleb seda, aga kas sellest õnnelikuks kooseluks piisab? Kui mina armastasin, siis sain hakkama, sest see toitis mind siiski, aga kui ma ise enam ei armasta, siis kahjuks ei suuda mind tema tunded enam liigutada. Ja kui liigutakski - meil ei ole millestki rääkida, sest nagunii ei ole võimalik olla oma arvamusega, järelikult elavadki koos kaks võõrast inimest, kel on ühine korter, ühised lapsed, ühine pangalaen ja sellega kõik piirdubki.
Ma eeldan, et kaks koos elavat ja teinetesit armastavat inimest tunnevad end koos hästi, neil on koos huvitav, neil on hea olla teineteise kaisus ja tunda rõõmu teineteisest, omavahelistest vestlustest, nad käivad koos midagi uut ja põnevat tegemas, avastamas, võtavad ette huvitavaid asju...
Ma võin muidugi oodata, et äkki armun uuesti oma mehesse ja see aitaks mul kõik olukorrad üle elada, aga...? Ma kardan teha muutusi oma elus, ehkki ma praegu arvan, et oleksin õnnelikum üksi kui koos inimesega, kellega pole millestki rääkida, kellega koos hing ei laula ja ma lihtsalt OLEN.
Sjgellele ütlen, et sõnadega on sageli võimalik sama palju haiget teha kui füüsiliselt.
Kindlasti olen ma teinud vigu ja ega ma uhke ei ole selle üle, et minu poolt enam tundeid ei ole, ma tõesti ei ole uhke selle üle, rõõmus ka mitte. Lihtsalt hing on tühi.
Joodikupojalt küsiksin, mis võiks olla see, mille osas mees tunneb end ehk alandatuna, mille peale mina näiteks tõesti ei pruugi tulla ? See on hea, et juhid tähelepanu mehepoolsele visioonile, meesinimeste vaatenurkadest jääbki väheseks, aga ehk oleks sellest abi. Ma saan aru, et minu solvumine oli asjatu, ma oleksin pidanud haarama koheselt võimalusest, et ta tahtis asja heastada ja andeks paluda (see on muide ka viimase aja ilus külg, sest terve kooselu jooksul ei kuulnud ma temalt iial ühtki vabandussõna, kui oli mu läbi sõimanud), oleksin pidanud olema empaatilisem (ma saan ju aru, et tema tunneb end pahasti, kui minu poolt midagi vastu ei tule ja kui ma ei suuda tema vabandusi vastu võtta)ja leplikum.
Olukord on praegu selline, et momendil teeme mõlemad näo, et midagi pole olnud, sest nagu tavaliselt ei ole mõtet asja arutada ega sel teemal rääkida, sest see viib ainult järjekordse tülini.
Olen kuulekas naine ja neelan kõik alla, õnnelik ei ole, aga ära ju ka ei sure.
Õige on Kristiinal see, et otsused peavad tulema enda seest ja siis peab olema see viimane piir, kust enam edasi minna ei saa. Eile tundus, et viimane piir on käes, ma enam ei taha, nüüd jälle ei tea...
Hirm muutuste ees? Ja mitte ainult minul, vaid ilmselt temal ka. Kuna see on vilksamisi varem jutust läbi käinud ja ma olen tema sõnade peale kohe nõus olnud, siis enam ta sellest ei räägi, arvatavasti kardab, et äkki lähengi ära.
Aga mina ootan, et keegi teine teeks minu eest otsused ja lahendaks valutult kõik probleemid.

kukupai said...

Kurb on see, et keegi teine ei saa Sinu eest otsustada. Ja valutult ei lähe see ka mitte. Ma ei oska ka niiviisi läbi neti ja teid mõlemat tundmata nõu anda, aga äkki tõesti tuleks proovida aeg maha võtta ja veidi aega teineteisest eemal olla? Kindel see, et ka ilusaid mälestusi on palju, muidu ju polekski koos elanud nii kaua.
Üks vahend - tee inventuur paberi peal, mis hästi, mis halvasti ja tema võiks ju sama teha. Siis näeb, mida on rohkem. Ja mis peaks muutuma, seda tuleks ka märkida. Selle põhjal saab hakata edasi mõtlema.
Ja veel, ega ükski lahendus ei pruugi 100% õige olla, see on suures osas sisetunde küsimus ka.

joodikupoeg said...

Rääkimine on suhte loomise ja ka lahkumineku alus. Ükskõik, kumba kasuks otsustad - kas jatkata kooselu või lahkuda - ikka peab rääkima. Kui Su elus on armastus, siis muidugi rääkimine oma mehega enam ei aita, naine on lihtsalt niimoodi loodud.

valgeseelik said...

Kui mees näidanuks oma armastust kogu kooselu vältel nii nagu praegu, siis ma arvan, et ma armastaksin siiamaani. See ikka nii, et kui millestki ilma jääd, siis saad aru, kui halb on.Ta jäi mu armastusest ilma ja siis millegipärast leidis, et ma olen hea, ilus, tore... aga enne ei olnud? Miks peab enne millestki ilma jääma, et selle väärtust taibata? Hm... ja kui mina mehest ilma jääksin, siis saaksin aru, kui hea mees ta tegelikult oli? Kindlasti. Eks on ju ka.... mõnes mõttes... oleneb, kuidas vaadata. Ma saan aru, et ma olen üks täiesti mõttetu tibi, kes viriseb armastuse puudumise pärast, ometi on kõik olemas ja võiks rahul olla ja oma elu elada. Aga ei! Talle on vaja mingit müstilist armastust ja hingesugulust ja mida veel! Nüüd äkki pole rahul! Siiamaani hakkama saanud ja suuremad tormid ja orkaanid üle elanud, aga nüüd äkki ei kõlba! Nüüd tahab rääkida!
Kas see oleks normaalne, kui ma hakkaksin lahutama ainuüksi selle põhjendusega, et ma ei armasta enam??? Mind peetaks puhta hulluks, muud midagi! Mees on tubli, töökas, ei joo (no pole ju alailma täis!), ei vägivallatse (mitte füüsiliselt!), armastab, on humoorikas, hea inimene... Mis armastuse juttu sa ajad, naine??!!
Kõik need asjad, mida Sina, Kukupai, soovitad, on mul endalgi peast läbi käinud ja varasemate kriiside korral olen püüdnud paluda mehelgi inventuure teha ja mõelda, aga selliste "lollustega" tema ometi tegelema ei hakka! Võib-olla nüüd hakkaks, ehk on nüüd temal ka motivatsiooni rohkem, aga kuna kõik teemad, kus on ka minu arvamus sees, on tabud, siis ei julge mina enam selliseid ettepanekuid teha. Ja minul puudub motivatsioon ja tahe. Ma ei taha. Praegu ei taha, sest ma võin edasi elada ka ilma hinge avamata, eks ma räägin sõpradega ja saan hingelise poole rahuldatud (niivõrd kuivõrd..., ehkki see pole see...), aga sellist asja meie vahel ei tule iial, et me saaksime kõigest rääkida ja ei oleks omavahel tabuteemasid, millest ei võiks vestelda. Ei tule sellist aega, mil ma võin oma mõtetest rääkida, ilma et kardaksin, et neid välja naerdakse, neid halvustatakse, neid nt. mõne tüli ajal mõnitavalt välja ei toodaks... Niisugust aega ei tule kunagi. Ma ei tahagi ennast enam niimoodi avada, et muutuksin haavatavaks, sest ma ei tea kunagi, kuidas minu mõtetega ringi käiakse, ja ma ei taha enam haiget saada.
Olen absoluutselt nõus sellega, et see on ainult minu arusaam meie elust, mees näeb seda kohe kindlasti hoopis teistmoodi, tema vaatenurk on teine. Ja ei olegi üksüheselt mõistetavaid asju, igal probleemil on mitu tahku ja niipalju, kui on osalisi, niipalju on arvamusi, niipalju on arusaamu, niipalju "tõdesid". Ehkki tõde kui sellist ei olegi, igaüks näeb asja isemoodi ja saab omamoodi aru ning igal on oma tõde.

valgeseelik said...

Tegelikult ei taha ma ju palju, ainult inimest, kes oleks mõttekaaslane, kellega arutleda loetud raamatu või nähtud teatrietenduse üle, kellega mõtiskleda maailmaasjade üle, kes aktsepteerib minu arvamust, isegi kui see erineb tema omast..... Või on seda väga palju tahetud?

kukupai said...

Seda pole üldse üleliia tahetud. See lihtsalt on normaalne. Ja kui ei saa oma kõige lähematega kõigest rääkida, kartmata haiget saada, siis see EI OLE normaalne. Millalgi peavad ju need asjad jutuks tulema. Oht on see, et kui liiga kaua kõike endasse koguda, võib plahvatada. Ja sel juhul on tagajärjed ettearvamatud.

valgeseelik said...

Oh, kullakene, ma olen juba sellise kooriku endale ümber kasvatanud, et ei saa enam niimoodi haiget nagu varemalt, kus ma iga halva sõna pärast tundide kaupa nutsin ja unetuid öid veetsin. Sellevõrra on mul praegu kergem ju...
Aga aitäh, et Sa leiad, et soov omada vestlemisvõimelist lähisuhet on täiesti normaalne, ma hakkasin juba mõtlema, et ma olen kuidagi liigselt unistustesse kalduv ja paranoiliste ootustega abielu suhtes, et tahangi midagi müstilist saada.
Olen aru saanud, et nooruses on ootused partnerile natuke teised, aja möödudes muutume ise ja ka meie ootused teisenevad.
Võib-olla ongi vaja üht ettearvamatute tagajärgedega plahvatust, mis asjad paika loksutaks?
Ma usun, et inimesed ei kujuta üldse ette, mida tähendab, kui ei ole võimalik teise inimesega rääkida.

kukupai said...

Paraku kujutan mina seda liigagi hästi ette ja mõnus see ei ole...

valgeseelik said...

Aitäh, et Sa tead, mis tunne mul on...
Kahekesi üksi olemine... sellepärast ongi vahel tunne, et pigem oleksin päris üksi kui niimoodi.