Monday, December 17, 2007

Küsimus Tarkade Klubile

Küsimus: kui vana aasta lõpeb mustas masenduses, kas uus aasta tuleb siis topelt hullem?

Uus aasta ei saagi ju ilusam ja parem tulla, kui vanal aastal on kõik kõige hullemas olukorras?

Või on mingi õhkõrn lootus?

15 comments:

myself said...

kui asjad on halvad, saavad need kunagi paremaks minna.

kuigi augus olles ei usu seda.
ma TEAN.

valgeseelik said...

Kullakene, selle järgi otsustades olen ma siis vist väga sügaval augus...
Sest praegu ma ei usu. Veel ei usu.

Arkadi Zuk said...

jah.

kukupai said...

Sa ju tead, et päike on olemas, kui ta ka hetkel pilve taga peidus on? Nii on ka kõige muuga - head ja ilusad hetked on olemas, kuigi just praegu on kõik must ja masendav.
Ega muud, jõudu august välja ronimiseks.

Tiiu said...

Ma olen nii palju taolises mustas augus olnud ja alati on see läbi saanud ning pärast on nagu jõululapse tunne, puhastustuli on see masendus, kullake.

myself said...

oled mustas augus jah, kui seda enam ei usu.

aga isegi siis läheb kunagi paremaks :)

Kristiina said...

Musta augu põhjast on ainult üks tee - ülespoole. (Ma ise ka enam hästi ei usu, aga nii peab see ju ometi olema.)

Uus aasta tuleb KINDLASTI parem :)

myself said...

jaa, põhjast on tõesti tee vaid ülespoole - aga raske on aru saada, kus see põhi on.
sest on neid olukordi, kui tundub, et on põhi käes, kuid siis selgub, et polegi.

valgeseelik said...

Jah, ma olen mitmel korral arvanud, et nüüd saab ainult paremaks minna, nüüd algab uus elu... aga ei alga midagi...

Ma NIIVÄGA tahan,et uus aasta oleks parem, aga minu soov ei täitu iialgi, ma pean silmas OMA KONKREETSET soovi, järelikult ei saa ka uus aasta parem tulla...

Peaks hoopis soovid üle vaatama?

myself said...

soovi seda, mida saad.

ülejäänud jäta unistustena tiksuma :) ning soovi neid siis, kui nende saamine on lähedal.

Anonymous said...

Ära kaota meeleheidet, elu on karm aga ebaõiglane :-)

Anonymous said...

kui sa juba ette vastad, et sinu soov ei täitu kunagi, no ega ta siis ei täitugi.
milleks selle üle siis kurta.

valgeseelik said...

Anonymous, Sa tähendad väga õigesti, et kui ma ette kindel olen, et soov ei täitu, ega ta siis ei täitugi. Kahjuks saan seda väita selle põhjal, mida mulle korduvalt on öeldud ja öeldud sõnadega on mul lootus ära võetud.
Sa arvad, et peaksin sellest hoolimata oma soovi täitumisse uskuma?

Anonymous said...

Ei ole mõtet peaga vastu seina joosta. Kui Sulle on teada, et mingi soovi täitumine on võimatu, siis tuleb seda aktsepteerida ja kõrvale panna. Vastasel juhul jääbki see täitumatu soov musta masendust edasi tootma ja Sa võtad endalt ära võimaluse sellest spiraalist välja tulla.
Nagu ma aru saan, on mängus teine pool, kellest selle soovi täitumine sõltub. Inimesi ei saa mitte millekski sundida. Kui mingi asi on teisele poolele vastuvõetamatu, pole kellegi võimuses seda muuta, peale selle inimese enda.
Aseta ennast selle teise inimese olukorda, vaata asja tema mätta otsast ja esita endale küsimus - miks ta sellisel seisukohal on ja kas on midagi, mida saaks teisiti teha? Võib-olla on viga Sinu nö sooviasetuses?
Soovid on tihti egoistlikud ja pimedad. Sulle endale ju ka ei meeldiks, kui Sulle midagi vastuvõetamatut peale sunnitaks.
On asju, mida ei saa muuta, järelikult pole mõtet nende pärast muretseda, vaid suunata energia asjadele, mida saab muuta.

valgeseelik said...

Mulle meeldib, Myself, mõte jätta osad soovid unistustena tiksuma, kusagil sügaval alateadvuses nad ongi, ja kuigi ma mõistusega võttes justkui tean, et mu soovi täitumine on võimatu, siis südamele ja alateadvusele on seda küll raske selgeks teha, nemad ajavad ikka oma joru! :)
See oleks vastuseks ka Anonymousele - tean, aga ikka unistan sellest.
Ma tean väha hästi, et inimesele ei saa peale sundida seda, mis talle endale on vastuvõetamatu. Eks see teebki kõige rohkem haiget, et on vastuvõetamatu... :) Ja olen aru saanud, et midagi muuta ei ole tõesti minu võimuses. Kui ma olen arvanud, et ehk on, siis on asjad alati koheselt halvemaks läinud. Ja sinna jäänudki. Nii on kõik järjest allamäge läinud ja helgemat aega pole ette näha.
Ma olen sadu ja tuhandeid kordi asetanud end tema olukorda ja ma saan väga hästi aru, et kui ikka ei taha, siis ei taha, ja mul pole selle kohta midagi öelda, mis sellest, et raske on mõista, kuidas mõned asjad nii kardinaalselt saavad muutuda ja mõned tunded nii lihtsalt hääbuda ja mõned inimesed muutuvad lihtsalt soovimatuteks isikuteks - see on arusaamatu, aga elus on kõik võimalik. Ja loll pidi kirikuski peksa saama - kui ise nii naiivne ja usaldav olla, siis pole ime, et saad täie mõõduga karistuse.
Nii et ma püüan igati kõigest hoolimata arusaaja olla, aga see ei tähenda, et absoluutne blokeerimine ja ignoreerimine haiget ei teeks.
Selles on Sul õigus, et soovid on sageli pimedad ja egoistlikud ja olen nõus, et võib-olla käituksin samasuguses olukorras olles täpselt samamoodi, samuti ei meeldiks ka mulle, kui midagi vastuvõetamatut peale sunnitaks - jälle õige!
Kuid ma ju ei sunni mitte midagi kellelegi peale, ma püüan olla neutraalne (olgu, vahel ei pruugi see õnnestuda), ma aktsepteerin tema seisukohti ja valikuid, ometi ei meeldi mulle ikkagi blokeerimine ja ignoreerimine - sellest ei saa ma üle ega ümber. Aga jah, küllap on ka neutraalne suhtlemine tema jaoks nii vastumeelne, et mul pole ka selle kohta midagi öelda. Ja kuigi ma ei sunni midagi peale ja ma ei tahagi, et keegi peaks tegema midagi vastumeelselt - hoidku taevas, kindlasti mitte! - siiski on minu soov minu soov ja ma võin unistada sellest niipalju kui tahan, arvan ma. Teist inimest ei kohusta see ju millekski. Ja seda on ta ka väga värvikalt ja selgelt välja näidanud, kui ükspuha võib tema jaoks mõni inimene olla.
Tean, et ma ei saa midagi muuta, tean, et peaksin keskenduma asjadele, mida ma saan muuta, aga paraku mind ei huvita need asjad, mida ma ehk saaksin muuta. Kurb, aga tõsi.