See kohutav päev sai läbi

Täna olin tööl. Esimene päev.
Tervisest ma ei räägigi, muidu tunnen end koletuma vanainimesena ja see teema hakkab mind juba tüütama.

Tegelikult usun, et asi on emotsionaalses ja psühholoogilises faktoris.
Loomulikult ma teadsin, et mul on tohutu töökoorem ootamas ja et see kõik langeb mulle tapva kosena kaela.
Aga ma ei oodanud, et see mulle niimoodi mõjub.

Täna oli meil europrojekti raames võimalus supervisiooni saada. Kuna ma olin haige olnud, siis polnud mul aega registreeritud ega midagi, pärast loengut palusin võimalust temaga rääkida, kui tal aega on.
Tal oli.
Ja kolm korda võite arvata, kumb meist nutta lahistas. :)

Ma tunnen, et ei saa millegagi hakkama, et olen ebaõnnestuja, et ma ei näri sellest koormast end läbi, et.... jne.jne.jne.
Mul oli hea meel, et ta mind kuulas ja mulle mind tagasi peegeldas. Tööalaselt ei ole mul kahjuks mitte kellegagi asju arutada nii, et ma võin oma "hakkamasaaja- maski" maha visata ega pea olema alati tubli ja optimistlik ja ärakuulav ja entusiastlik ja tegutsev.

Kuigi ma ei saa öelda, et ma ennast n.-ö. "paljastades" ja hinge avades ja nuttes võõra inimese ees hästi tundnuksin.
Kui ma rääkinuks sellise inimesega, kes on OMA ja kelle ees ma ei häbene nutta, siis teinuksin ma seda palju suuremas koguses ja ma saanuksin end täiesti tühjaks nutta, sedapuhku hoidsin end vaos ja püüdsin pisaraid ikkagi tagasi hoida (loomulikult see ei õnnestunud).

Elus ühe korra olen ma saanud nutta nii, et ma tundsin ennast hästi ja vabanenuna, kuigi nutu põhjus polnud meeldiv.
See nutt oli eriline, sest ma olin inimesega, kelle ees ma ei häbenenud nutta, kes ei küsinud midagi, vaid ta tajus momentaalselt ära mu meeleolumuutuse ja lihtsalt hoidis mind, laskis mul nutta ja lihtsalt hoidis. See oli kõige parem nutukogemus (kui nii sobib öelda?), sest ma olin hoitud, mul oli turvaline ja hea.
Kui saad olla kalli inimese kaisus, saad vajadusel nutta ja sul on hea ja kindel olla - siis ei tundu miski raske ega võimatu.

Kui superviisor mult küsis, mida ma tahaksin, teadsin ma kohe, mida ma tahan.
Ma tahan minna SPA-sse, see soov on mu juba tükimat aega, see on saanud lausa kinnisideeks ja mul on tunne, et kui ma seda kohe lähiajal ei saa, siis ma murdun täiesti.
Ma tahan, et minuga tegeldaks, mind hellitataks, minu eest hoolitsetaks, nii et ma ise ei pea millelegi mõtlema, tahan lihtsalt kehanaudingute kaudu saada meeltele ja vaimule rahu ja tasakaalu.

Mitu tundi pärast seda pingeid maandavat arutelu sain äkitselt aru, milles on probleem, mis mulle täpsemalt ülejõu käib ja millega ma enda arvates hakkama ei saa.

Selleks oli vaja kõike välja rääkida, et ma saaksin ka oma mõtteid ja arusaamu korrastada ning leida võti.
Aga ma ei saa seda võtit kahjuks kasutada, mitte praegu ja mitte niipea.

Kuid oluline on seegi, et ma teadvustan endale, mis on mu nõrk koht. Kui ma seda teadvustan, siis ehk saan mõnes asjas midagi ette võtta... kui ei taha kangelast edasi mängida.

Kõige reaalsem on, et ma jätkan poolelijäänud kohast, teen oma toimetusi edasi ja püüan järje peale saada.
Hirmutav oli läbivilksatav sõna "läbipõlemine", ma ei tahaks seda tunnistada, aga see võib tõsi olla. Tavaliselt nutmine aitab ja siis ma saan jälle hakkama, aga sedapuhku - tööhunnikud, probleemid ja tegemist nõudvad asjad ei kao ju kuskile... Kas see viitab läbipõlemisele?
Hirm, et ei saa hakkama.

Kui mul vähegi õnnestub, siis peaksin ikkagi astuma samme, mis võimaldaksid mul osa kohustusi õlult raputada, sellevõrra oleks stressi vähem. Loomulikult kaasneb sellega probleeme, kuid eelkõige pean vist siiski tervisele mõtlema.

Homme on jälle päev. Aga ma parema meelega ei läheks enam tööle.