"Tüdruk palub, et kui ma järgmine kord sealt mööda lähen, seoksin väikese põõsa külge riidetükikese ühe sooviga.
Ma näen nägemusi terve aasta. Ema mainib seda südamesõbrannadele, need oma sõpradele ja nüüd on pisike põõsas riide ribalaid täis seotud."
See katkend P. Coelho raamatust "Zahir" tõi mulle silme ette ühe suure ja väga võimsa pihlaka, mis on täis seotud kõikvõimalikke paelakesi, lindikesi, nöörikesi - kõik seotud oma salajasimate soovide täitumise lootuses.
Pihlakas on mu lemmikpuu, mul on nende vastu eriline kirg ja armastus. Ma ei tea, mis mind neis köidab, seda ei oska seletada, seda peab tundma, aga lisaks sisemisele tundmusele on minu arvates imekaunis vaatepilt punaste kobaratega pihlakas sügispäikese kullas.
Kui ma seda imelist pihlakat nägin, siis oli mul eriliselt hea meel, et just pihlakas on see, kellele saan oma salajase südamesoovi edasi anda, mulle tundus see nii tähendusrikas ja kindel tagatis soovi täitumiseks.
Ja raamatust ülalnimetatud katkendit lugedes tuli silme ette just SEE PIHLAKAS, mis oli nii suursugune, nii võimas, nii lahke vastu võtma kõigi soove ja unistusi, ehitud tuhandete paelakeste, lindikeste ja nöörikestega....
Seal on ka minu pael....
No comments:
Post a Comment