Ellu jäin!

Nii, lõpuks ometi!
Uskumatu, aga ma jäin nende päevade meeletus karussellis ellu, ehkki oli küll tunne, et ma ei saa mitte millegagi valmis, töö juures oli totaalne asjade kuhjumine, paar asja jäidki tegemata, aga ehk saan veel selle aastanumbri sees nendega ka ühele poole - loota ju võib!

Must madalseis, mis mind enne kõige kiiremaid päevi kummitas, taandus pisut tänu erinevates seltskondades lõõgastumisele.

Neljapäeval oli veiniöö kolleegide pisikeses seltskonnas - oli lõbus ja sai pingeid maandada,
reedel veiniöö Väga Hea Sõbra K-ga - oli mõnus ja sai rääkida südameasjadest, millest niiväga puudust tunnen,
laupäeval saunaõhtu endiste klassiõdedega - lahe olemine, kus polnud ka aega mõelda muremõtteid...
Nii need õhtud ja ööd on läinud ja neist olemistest on abi olnud, muidu oleksin ikka nukrate mõtete küüsis ja poleks suutnud end masendusest välja rabelda.

Aitäh kõigile sõpradele! Eriline tänu K-le, kellega on väga hea rääkida ja tunnen end temaga ühel lainel olevat, see on minu jaoks oluline.