Thursday, December 6, 2007

Aeg rebida, aeg õmmelda?

Ikka veel Paulo Coelho raamatust "Zahir"( ma ei saa sellest üle ega ümber, aina mõtlen sellele):

"Ehkki Koguja ütleb, et on aeg rebida ja on aeg õmmelda, jätab rebimise aeg vahel väga sügavad armid. Hullem veel, kui jalutada üksi ja õnnetult mööda Genfi tänavaid, on see, kui keegi seisab su kõrval ja sa lased tal tunda ennast täielikult tühja kohana oma elus."

Kui ma seda loen, tean, kui õige see on. Olen ennast üsna kaua tundnud tühja kohana, aga praegu... praegu olen ju pannud teise inimese end niimoodi tundma. On see siis parem? Ma tean, et see on ebaõiglane. See ei ole kättemaks ega vihavaen. Olen andestanud tehtud kurja ja alandused, jah, need on meeles, aga ma ei taha neile mõelda. Aga kui mõtlen, siis ei tee nad enam niimoodi haiget nagu toona. Lihtsalt minu elu. Olen kogetu läbi ka midagi õppinud. Kas ka tema, seda ma ei tea.
Ja usun, et meie enesekaitserefleks laseb unustada kõige hullemad asjad, et saaksime oma eluga edasi minna.

Muidugi teeb haiget, kui seda ikka ja jälle juhtub, aga õnneks ununevad ka need. Ja kui on mõni helgem hetk, siis isegi tundub, et kõik on veel võimalik. Kuid selleks läheb veel väga palju aega, et ma julgeksin usaldada, eelduseks oleks tagasilöökide puudumine.

See, et ma olen teise inimese ise pannud samasse olukorda, et tema võib end halvasti ja tühja kohana tunda, ei ole tahtlik. Nii on kujunenud.

Paulo Coelho on minu arvates väga hästi öelnud:

"Üksi ei saa areneda: Sa kas lõpetad armastamise või ootad, kuni kallim sulle järele jõuab. Purunenud abieludes, kus üks kahest liikumise peatab, on seda sunnitud tegema ka teine. Ja sel ajal, kui ta ootab, ilmuvad kohale armukesed, heategevuslikud ühingud, laste eest ülehoolitsemine, pealesunnitud töö jne. Hoopis lihtsam oleks sellest avameelselt rääkida, nõuda, karjuda, et „liigume edasi, me läheme igavuse, muretsemise ja hirmu pärast hulluks!”"


Rääkida saab siis, kui sellest TAHETAKSE rääkida, aga kui pigem vaikitakse, siis tulebki sunnitud peatumine.

Mulle endale tundub, et mina olen edasi liikunud ega jõua teda enam järele oodata, sest ta ei taha ega taha liikuda. Või on veel lootust?

Paulo Coelho:

"Kui see, mis õnnelikuks teeb, erineb sellest, mis toimub meie elus, siis me kas muudame midagi või jääme veel õnnetumaks."


Olen ma siiani midagi muutnud? Ei ole. Või noh, mingeid muudatusi olen teinud ja elu on teisemaks läinud, ma ei ole mehe jaoks enam tühi koht ja alandusi ei pea enam nii palju taluma. Kas see tähendab, et on lootust või on see jälle asjatu enesepettus? Unustan lihtsalt halvad asjad ära, kõik läheb vanaviisi edasi, aeg-ajalt öeldakse halvasti, aga selle kannatab ära?

Olen õnnetum? Õnnelikum just mitte. Kui kõik on rahulik, siis ütleme nii, et saab hakkama. Aga ma tunnen puudust, et me ei räägi omavahel, tunnen puudust ühistest ettevõtmistest, tunnen puudust probleemide rahumeelsest arutelust ja lahenduste otsimisest...
Kas need asjad kunagi muutuvad? Kui me oleme erinevatel kaugustel, siis vist mitte...

Ma ootan müstilist imetegijat, kes võluväel kõik paika paneb ja korda teeb, ootan muinasjuttu.
Milline on õnnelik lõpp?

8 comments:

kukupai said...

Äkki siiski tekib moment, kus ka tema märkab, et oleks vaja midagi muuta. Sinu kirjelduse järgi lootust ju on. Aga kui rääkimine ei aita, võid ju proovida talle kirjuada, millest puudust tunned. Lihtsalt ja selgelt, ilma süüdistusteta. Ning lisa palve, et ta selle üle vähemalt mõtleks. Ei olegi vaja kohest vastust, aga pikalt ootama ka ei jää. Äkki on tema meelest kõik korras ja ta ei arvagi, et Sina ka midagi muud veel tahaksid...

valgeseelik said...

Eks ma olen ikka teinud ettepanekuid meie rutiinset abielu natuke elavdada, aga need on kõik põrganud loiduse ja tahtepuuduse taha, tema toob ettekäändeks rahapuuduse, aga tegelikult pole ma ju kunagi soojadele lõunameresaartele minna... :)
Olen arvanud, et väikesed erilised kahekesiolekud võiksid ka vaimses plaanis midagi muuta, vähemalt ehk saaks millestki rääkidagi, aga...

Kirjutamist olen kasutanud omal ajal, aga need kirjad kägardati kokku ja visati minema, teda ei huvitanud... Kui tal on nüüd ka endal motivatsiooni rohkem, ehk vaatab asjadele teistmoodi ...

jospel said...

vahel tundub mulle, et tegelikult oled sa ju õnnelik. ja see on tore.

valgeseelik said...

Aitäh, Jospel.
Vahel tundub mulle endale ka, et ma PEAKSIN õnnelik olema jah ja et patt oleks üleüldse nuriseda. Noh, et kui ma plussid miinused kokku loon, siis plusse tuleb tegelikult rohkem, aga see-eest on vastukaaluks negatiivse poole peal just need asjad, mida ma väga hindan ja igatsen... Võta siis kinni, mis on elus tähtis...

jospel said...

njah. ma ise suht samas seisus. aga nuriseda võib ju alati. iseasi, kui palju sellest kasu on.

valgeseelik said...

Jaaaah, ongi ju kaks võimalust - kas elad samamoodi edasi või muudad midagi...
Samamoodi edasi elamine tundub turvalisem, sest tead kõike ette - stabiilne rahulolematus.
Muutmine on riskantsem, sest kunagi ei tea, kuidas siis hakkb minema, kas on parem või halvem, uue ees on alati hirm.
Nagu Paolo Coelho oma raamatus "Zahir" ütleb:
"Kui ma proovin ja läbi kukun, siis ei tea, kuidas ülejäänud elu kulgema hakkab. Sellepärast on parem elada unistusele vaid mõeldes, mitte astuda vastu võimalusele näha seda nurjumas."
Kas pole õige?

Kristiina said...

"Sellepärast on parem elada unistusele vaid mõeldes, mitte astuda vastu võimalusele näha seda nurjumas." - minule öeldi sama asja sellises sõnastuses: "aga kui me oleksime proovinud ja midagi poleks välja tulnud, kas siis poleks olnud veel hullem?"
Ma ei tea, mis on õige vastus. Aga hulge hundi rind... ja kõik need muud targad sõnad? Kõik oleneb konkreetsest olukorrast, aga mind jääks pigem vaevama mõte, et ma pole proovinudki.
(Pole plaanis sind praegu abielulahutusele õhutada, pigem mõtisklesin oma juhtumist lähtudes - ühest retsepti igale olukorrale paraku pole.)

valgeseelik said...

Just nimelt, olukorrad on erinevad. Sinu olukorras ma ei saaks kuidagi nõus olla sellega, et kui oleks proovinud ja midagi välja poleks tulnud, siis oleks palju hullem olnud. Ei, teadmine, et oled proovinud, vähemalt ei jää see kummitama - aga äkki...?

Mida mina teen, ei tea. Ilmselt peab sisemine valmisolek lahkuminemiseks olema, mul on see momendil kadunud, mingil hetkel olin vägagi valmis selleks sammuks, nüüd mõtlen, ehk annab siingi midagi lappida ja ilusat leida...

Samas ma tean, et kui peaks jälle mingi ütlemine või tüli tulema, siis koheselt mõtlen ümber... :)

Nii ma siin kõigun siiapoole ja sinnapoole, loen raamtuid meeste ja naiste erinevustest :) ja püüan mõelda, kas pean mina alati ja ainukesena mõtlema edasise kooselu võimalikkusele?
Olen seda aastaid teinud, aga kui ma enam ei jaksa ja ei viitsi? Püüan küll olla optimist tuleviku suhtes ja kuidagi rumal tundub rahuolukorras lahku minna, aga mingit suurt motivatsiooni ei ole.

Või ehk see, et siis oleks ka mul teadmine, et ma olen kõik viimase võimaluseni ära proovinud, aga miski ei muutu sellegipoolest?

Nüüd võiksid isegi kõik varem läbiproovitud ja ka Kukupai soovitatud juhised vilja kanda, sest mees on ilmselt vägagi huvitatud edasisest kooselust.

Ainult et... küll otsin enda seest seda kõige tähtsamat, aga mitte ei leia....