Minu jaoks väga hea lugemine nagu Paulo Coelho raamatud ikka. Mulle meeldib, et saan neist mõtlemisainet ja selles raamatus on just väga palju sellist, mille üle mina oma elus praegu mõtisklen. Pole õigeid ega valesid vastuseid, on meie elu ja meie enda otsused, mida me teeme.
Abielurutiin, harjumus, armastus, leida iseennast, vaadata oma elu kõrvalt, lasta lahti minevikust, et saaks minna edasi...
Nii mitmedki asjad olid minu jaoks väga oluliseks mõttekohaks. Ometi ei ole miski must-valge, keegi ei saa anda vastuseid, need tuleb enese sees läbi mõelda.
Annab see mõtlemine minu jaoks siis midagi uut? Olen kõike mõelnud niipidi ja naapidi, pidanud enesega pikki monolooge, vaielnud vastu ja olnud nõus, vaadanud erinevatele nüanssidele erinevatest külgedest - ja ma olen ikka samas kohas tagasi...
Kuid mulle meeldis, et Paulo Coelho arutles samadel teemadel ja sundis mind ikka ja jälle uuesti vaatama endasse ja oma suhtesse.
Mõned väljavõtted:
Kui ma proovin ja läbi kukun, siis ei tea, kuidas ülejäänud elu kulgema hakkab. Sellepärast on parem elada unistusele vaid mõeldes, mitte astuda vastu võimalusele näha seda nurjumas.
- - - - - - - - - -
Tuleb vaid väga tähelepanelik olla; õppetunnid saabuvad alati siis, kui oled selleks valmis, ning märke jälgides saad sa alati kõik vajaliku järgmiseks sammuks teada.
- - - - - - - - - -
Mis asi on vabadus? On see näha, et su mehele ei lähe vähimatki korda, mida sa teed? On see tunda ennast üksikuna, ilma et sul oleks kellegagi oma kõige intiimsemaid tundeid jagada, kuna inimene, kellega sa abiellusid, on reaalses elus keskendunud vaid tööle, oma ülitähtsale, suurepärasele a vaevanõudvale karjäärile?
- - - - - - - - - - - -
Mul on kõik, aga ma olen õnnetu.
Ja isegi kui ma kohtan kedagi, kes teeb seda, mida ta tahab, on selle inimese hinges piin. Ta pole leidnud rahu.
Mulle tundub, et kui seisma jääda, kaotab elu mõtte.
- - - - - - - - - - - -
--- katedraal olen mina, on igaüks meist. Me kasvame, muudame kuju, ilmnevad nõrgad kohad, mis tuleb ära parandada, mitte alati ei vali me parimat lahendust, kuid me liigume kõigele vaatamata edasi, püüame olla sirged ja ausad, et austada mitte seinu või uksi või aknaid, vaid tühja ruumi, mis siin sees on, ruumi, kus me kummardame ja teenime seda, mis on meile kallis ja oluline.
___ Ma pean ennast iga päev uuesti ehitama, et endale tunnistada – seda esimest korda oma eksistentsi jooksul - , et armastan ühte inimolendit rohkem kui iseennast.
„Ma ei usu kannatuse ja tragöödia ravivasse väesse, neid juhtub, kuna nad kuuluvad elu juurde ja neid ei tule võtta kui karistust. Üldiselt osutab maailm meie eksimustele siis, kui võtab meilt ära kõige olulisema – sõbrad. „
- - - - - - - - - - --- Ma tahan kuulda, et sa annad talle andeks.
- - Ma ei suuda.
- - See on väga raske. Aga sul pole valikut: kui sa seda ei tee, jäädki mõtlema kannatusele, mis ta on põhjustanud, ning see valu ei kao iial. --- Viha jõud ei vii sind kusagile, kuid andestuse jõud, mis ilmneb armastuse kaudu, suudab su elu positiivses suunas muuta.
- - Ära unusta, et ma olen palju haiget saanud.
- - Sa pole suutnud eemaldada arme, mis on sinusse jätnud elu jooksul toime pandud ebaõiglus. Aga mida head see sulle annab? See ei anna sulle absoluutselt mitte midagi juurde. Ainult pidev soov ennast haletseda, sest olid tugevamate ohver. Või siis teise äärmusesse: rüütada end kättemaksjaks, et neile, kes sulle haiget on teinud, veel rohkem haiget teha. Kas sa ei arva, et raiskad oma aega?
- - Ma arvan, et käitun inimlikult.
- - See on tõepoolest inimlik. Kuid see pole arukas ega mõistlik. Austa oma aega siin maa peal, tea, et Jumal andestab alati, ja andesta sina ka.
„Kui mul midagi kaotada pole, siis saan ma kõik. Kui ma pole enam see, kes olin, leian iseenda. Kui ma saan tunda alandust ja ometi edasi kõnnin, taipan, et olin vaba oma saatust valima. Ma ei tea, kas olen haige, kas mu abielu oli unenägu, millest ma ei saanudki aru, kui kaua see kestis. Ma tean, et suudan ilma temata elada, aga tahaksin teda veel korra kohata – et öelda seda, mida ma meie koosolemise ajal iialgi ei öelnud: ma armastan sind rohkem kui iseennast. Kui ma suudaksin seda öelda, siis suudaksin ka rahus edasi minna – sest see armastus vabastas mu. „
--- Kuid armastuses pole head ega halba, pole ehitamist ega hävitamist, on liikumised. Ja armastus muudab looduse seadusi.
Kui itaalia luuletaja Dante kirjutas „Jumaliku komöödia”, ütles ta: „Päeval, mil inimene lubab tõelisel armastusel ilmuda, lähevad asjad, mis seni olid korras, segi, ja vankuma lööb kõik see, mis me arvasime olevat õige ja tõene.”
- - - - - - - - - - - - - -
Maailm saab õigeks alles siis, kui inimene õpib armastama – seni elame arvamises, et tunneme armastust, julgemata talle otsa vaadata sellisena, nagu ta on. Armastus on metsik jõud. Kui üritame teda kontrolli all hoida, hävitab ta meid. Kui üritame teda vangistada, orjastab ta meid. Kui me üritame teda mõista, eksitab ta meid ja ajab segadusse. See jõud on maa peal selleks, et rõõmu anda, et meid Jumalale ja ligimesele lähemale viia, - ja ometi, nii nagu me praegu armastame, tuleb ühe minuti rahu kohta üks tund piina.
- - - - - - - - - - - - - -Armastus on ainus asi, mis õhutab meis intelligentsust ja loovust, mis meid puhastab ja vabastab.
- - - - - - - - - - - - - -
Esiteks: hetkel, kui inimesed otsustavad probleemi lahendama hakata, avastavad nad, et on suutelised palju enamaks, kui olid arvanud. Teiseks: kogu energia, kogu tarkus tuleb ühest ja samast tundmatust allikast, mida me tavaliselt nimetame Jumalaks. Sellest peale, kui hakkasin järgima seda, mida pean oma teeks, olen üritanud seda energiat austada, iga päev temaga ühenduses olla, lasta ennast märkidel juhtida, õppida sel ajal, kui teen – mitte sel ajal, kui mõtlen midagi teha. Kolmandaks: ükski inimene pole oma katsumustes üksi – alati on keegi, kes mõtleb, rõõmustab või kannatab samamoodi, ja see annab meile jõudu kindlamal sammul astuda vastu väljakutsetele, mis ees seisavad.
Kui kannatus kord juba olemas on, tuleks ta vastu võtta, sest ainult teeseldes, et teda pole, kannatus ära ei lähe. Ja kui rõõm kord juba olemas on, tuleks ka tema vastu võtta, kuigi kardad, et ühel päeval ta lõpeb. On inimesi, kes suudavad ennast eluga siduda ainult ohverduse ja loobumise kaudu. On inimesi, kes suudavad ennast osana inimkonnast tunda ainult siis, kui mõtlevad, et on „õnnelikud”.
Ainus võimalus kannatust vältida on armastamisest keelduda.
- Kas ühe mehe või naise süda suudab mahutada armastust rohkem kui ühe inimese vastu? - Ma arvan, et suudab. Muidugi mitte siis, kui üks neist muutub Zahiriks.
- - - - - - - - - - - - - -Kui see, mis õnnelikuks teeb, erineb sellest, mis toimub meie elus, siis me kas muudame midagi või jääme veel õnnetumaks.
Alati tuleb aru saada, kui üks etapp lõpule jõuab. Tsüklid lõpevad, uksed sulguvad, peatükid saavad valmis – pole oluline, mis nime me neile anname, oluline on jätta elu hetked, mis juba läbi on, minevikku.
- - - - - - - - - - - - - - -Ma ei kannata läbielatud raskuste pärast, usun, et need ongi aidanud mul saad selleks, kes ma praegu olen.
- - - - - - - - - - - - - - -
Enne kui me pole peatükki lõpetanud, ei saa me uue juurde asuda.
Sellepärast on nii oluline lasta teatud asjadel minna. Vabastada, kaotada. Inimesed peavad aru saama, et keegi mängi märgistatud kaartidega, vahel võidame, vahel kaotame. Ära looda, et nad midagi tasuvad, ära looda, et nad su pingutust vääriliselt hindavad, sinus geeniuse avastavad, su armastust õistavad. Tsükleid lõpetada. Mitte uhkuse või suutmatuse või ülbuse pärast, vaid lihtsalt, et see ei mahu enam sinu ellu. Sulge uks, vaheta plaati, korista maja, raputa tolm. Ära ole enam see, kes sa olid, ja muutu selleks, kes sa oled.
Üksi ei saa areneda: Sa kas lõpetad armastamise või ootad, kuni kallim sulle järele jõuab. Purunenud abieludes, kus üks kahest liikumise peatab, on seda sunnitud tegema ka teine. Ja sel ajal, kui ta ootab, ilmuvad kohale armukesed, heategevuslikud ühingud, laste eest ülehoolitsemine, pealesunnitud töö jne. Hoopis lihtsam oleks sellest avameelselt rääkida, nõuda, karjuda, et „liigume edasi, me läheme igavuse, muretsemise ja hirmu pärast hulluks!”
Ehkki koguja ütleb, et on aeg rebida ja on aeg õmmelda, jätab rebimise aeg vahel väga sügavad armid. Hullem veel, kui jalutada üksi ja õnnetult mööda Genfi tänavaid, on see, kui keegi seisab su kõrval ja sa lased tal tunda ennast täielikult tühja kohana oma elus.
Tegelikult on kõik vaid selleks, et leida armastust, hellust, selleks, et olla koos inimesega, kes sind armastab.
Ja lõppude lõpuks, nagu ütleb üks pärsia tark, on armastus haigus, millest keegi ei taha vabaneda. Keda see haigus tabab, see ei püüagi terveks saada, ja kes kannatab, ei taha mingit ravi.
- - - - - - - - - - - - - -
Kannatus tekib siis, kui ootame, et teised meid armastaksid nii, nagu me ette kujutame, aga mitte nii nagu armastus ennast ilmutama peaks – vabana, kontrollimatuna, meid oma väega juhtimas ja keelamas seisma jääda.
Armastus ja sõltuvus käivad käsikäes.
No comments:
Post a Comment