Nii ja naa

Kui hommikune välja arvata, siis päev kulges enam-vähem.
Mingil hetkel sai mees aru, et ma ei võta tema hellitusi vastu, ta mainis seda ja ma püüdsin selgitada, kuidas ma end tunnen ja mida ma tunnen, aga ma saan aru, et tal oli seda raske vastu võtta. Ta solvus ja ütles, et nagunii polegi minult midagi oodata... See tegi jälle mulle meelepaha - miks ta siis ei püüa vastu võtta minu tundeid?
Aga ta kogus end kiiresti ning tahtis hetkelist tujumuutust heaks teha. Ma väga loodan, et ta saab aru, et mul on raske, kui ta väga pinda käib.

Täna oli esinemine, see oli armas, meid võeti hästi vastu. Mulle meeldib, kui esinemisi on, see on lausa palsam mu hingele, tunnen end kui kala vees.
Ei jõuagi ära oodata, millal intensiivsemad prooviperioodid peale hakkavad, need on väga huvitavad. Esinemistest rääkimata. :)

Üldse olen kuidagi liiga kodune olnud, peaaegu iga õhtu kodus!!! Eelmisel hooajal oli pigem niipidi, et kodus veedetud õhtu oli haruldane erand:):):) Aga paistab, et ka praegust etappi on mulle vaja.

Täna andsin sõrme kuradile, ei tea, mis sest saab, aga loodan endale vähemalt ühes osas kasu saada - nimelt tervise osas. Muu mind ei huvitagi. Elame-näeme.