Täna on üle pika vaheaja jälle trenn. Aga kummalisel kombel ei ole minus enam seda mõnusat ootust. Ma isegi tunnen, et ei viitsi trenni minna.
Laiskus? Tüdimus? Teadmine, et pikast vahest tingitult ei ole liigutused enam nii sujuvad ja kõike tuleb justkui otsast alustada?
Mina pole nii hoolas olnud, et oleksin kodus vahepeal iseseisvalt trenni teinud. Ehkki oleks võinud. Aga "oleks" on paha poiss.
Tahaksin hoopis kodus olla ja lugeda. Või lihtsalt üksinduses ja vaikuses mõelda. Ja mitte midagi teha.
See mittemidagitegemine ajaks mulle muidugi une peale, sest ma olen öösel kella kahest saadik üleval, lihtsalt und ei tulnud.
Kinnitasin küll endale, et jään kohe magama, aga mingi tüütu mõttekribal hakkas mulle ikka pähe hiilima ja siis ei saanudki enam und. Ja siis oli teki all palav ja kui teki ära ajasin, siis oli külm ja siis oli padi palav ja kui teda keerasin, siis oli liiga külm - ühesõnaga jube paha igatepidi. :)
Ja need mõtted ei andnud ka rahu ja ma olin unesegasena kaitsetu nende rünnakule vastu astuma ja nii ma siis suikusin selles mõtete virrvarris kuidagimoodi kella viieni, mil ilmselt mingi uneviiv silma tuli, aga siis oligi juba vaja ärgata...
Suur kiusatus on enne trenni natuke magada, aga siis ei tule õhtul und ja siis olen jälle selles ringis, et öösel ärkvel ja päeval unine. :)
Kellele sellist uimakotti vaja on!?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment