Uus aasta algas väga tõsise jutuajamisega.
Istusime õhtupoolikul teleka ees (loomulikult!), kui tema ütleb, et meil oleks vaja rääkida. Jah, oleks küll, vastan mina.
Ootan. Vestlust ei tule.
Kui olen veel tükk aega oodanud, siis uurin, kas ta ootab sobivat aega või tahaks mingi kindla aja vestluseks kokku leppida. Ilma naljata, sest tõsisteks vestlusteks on vaja mõlemapoolselt aega, selliseid asju ei saa möödaminnes teha.
Väga raske jutuajamine. On ärritust, ja ehkki ma ei taha hakata vanu asju üles kaevama, on see kohati oluline terviku mõistmiseks, aga ma saan aru, et see ei meeldi. Mulle ka ei meeldi, kui vanu asju meelde tuletatakse. Me ei saa neid muuta, lihtsalt olnu on mõjutanud praegust elu.
Ma ei taha süüdistada, ma püüan neutraalselt rääkida. Tema ka.
Tema huvi on teada saada, kas mul on olnud teisi suhteid ja kas ma armastan kedagi teist, siis ei oleks temal enam lootust. Ma keeldun vastamast sellesisulistele küsimustele ja tahan keskenduda meie omavahelistele suhetele.
Tegelikult saab ta aru, et meil on olnud rasked ajad ja tema suurim hirm on mind kaotada.
Mina räägin omapoolsetest ootustest. Tema kinnitab, et on muutunud, isegi väga palju. Ma näen seda. Tunnistan, et tahtsin temast lahutada, sest selline elu ei rahulda mind. Kuid ta on teinud selle otsuse oma muutumisega väga palju raskemaks.
See oli tema jaoks suur hoop. Ehkki ta ise on üsna tihti rääkinud lahutusest. Tema sõnul pole ta hetkekski mõelnud seda tõsiselt. Seal see on - sõnad, mida me loobime inimestele, keda armastame, me ei mõtle neid tõsiselt, lihtsalt mängime sõnadega.
Tema olla mind kogu aeg armastanud. Toon oma vastuväited, miks ma seda ei tundnud, kuidas mina meie elu nägin, toonitasin pidevalt, et on loomulik, et me näemegi asju erinevalt, kuna mehed ja naised näevadki kõike väga erinevalt.
Tema küsimusele, kas mina teda armastan, ei suuda ma kuidagi vastata. Aga soovides olla aus, tunnistan, et mu sees on tühjus ja ma ei suuda praegu tema tunnetele vastata, tunnen end väga halvasti, et tema armastusele samaga vastata ei saa.
Ma ei ole lõpuni aus (tunnistan ausalt, et seda ma ei tee mitte kunagi, tagantjärele ei ole sellisel aususel mingit mõtet) , kuid ma ütlen, et juba mitu aastat olen näinud tema ükskõiksust ja soovimatust minuga intiimselt olla, rääkimata sellest, et meil pole millestki rääkida, ja see kõik on väga haiget teinud, ja ma ei suuda praegu tema vastu midagi tunda.
Kui ma püüdsin teha ettepanekuid kuhugi koos minna, siis on seda blokeeritud - pole raha.
Ma ütlesin, et see on ka valik prioriteetide küsimuses - kas tahame minna või mitte. Asi pole rahas, vaid soovis.
Ta tunneb end väga halvasti, ta polnud oodanud selliseid asju. Kas teadmatus on siis parem? Jah, vastab tema, siis vähemalt on lootust. Siis ma saan aru, miks me omavahel ei räägi, vastan mina.
Rõhutan, kuiväga tunnen puudust omavahelistest vestlustest ja sellest, et meie vahel puudub side.
Kõige selle peale kinnitab ta mulle, et ta on väga muutunud ja talle võib kõigest rääkida - tunnustan tema suurt muutumist paremusele - ja ta tahab mind tagasi võita, ehkki tal on hirm ja tunne, et on mind juba kaotanud.
Ma ei ütle talle, et tema tunne ei peta teda...
Ma saan aru, kuiväga inimesed kardavad muutusi elus ja vahest ei ole tema armastus ka praegu midagi muud kui vaid hirm muutuste ees. Tema kinnitab, et see ei ole nii, ta tõesti armastab mind.
Ma ei tea.
Õnnelik ma ei ole. Sest ma ei suutnud öelda, et kõik, ma olen otsustanud, et ma ei taha enam temaga koos elada.
Ma ei saa jätta märkamata tema soovi näidata, et ta tõesti tahab ja püüab koos minuga jätkamise nimel tõepoolest teha mida iganes, peaasi, et ma rahul oleksin ja lahku ei läheks.
Ta isegi küsis, kas on mingeid etendusi, mida ma vaatama minna tahaksin - see on tõepoolest midagi uut! Ja et me võiks tõesti kuhugi tantsima minna või välja sööma - kuidas ma siis saan öelda, et tead, mind ei huvita enam Su pakkumised, hiljaks oled jäänud, mees!
Ma ei saa seda teha.
Ma tõesti näen tema muutunud suhtumisi, ehkki jah, nimetasin siiski, et ta ikkagi norib mu kallal ja pidevalt teeb märkusi ja vihjeid oma kahtlustuste baasil - ta lubas neid enam mitte teha.
Ja mulle ei meeldi, kui ta mu järel nuhib.
Ometi vihastab ta vähem mu peale ja kui mul on vaja kuhugi minna, siis ei tule enam esimese asjana sõimu, vaid ta püüab rahulikuks jääda. Ka rahaasjades on seis natuke parem, ta ei tigetse, kui on vaja naistele vajalikke asju osta. Edasiminekuid on.
Kas on sellises seisus võimalik, et ma ei anna inimesele võimalust? Mina seda ei näe. Ma PEAN seda tegema. Kasvõi enda pärast, et ma ei saaks endale etteheiteid teha, et ma ei andnud talle võimalust näidata, et ta suudab ka muudmoodi suhelda.
Kui see kõik ei õigusta ennast, siis mõtlen, mis edasi saab.
Aga kui ta praegu lepib sellega, et mina teda ei armasta, ja püüab omalt poolt teha kõik, et ma teda taas armastama hakkaksin - elame, näeme.
Elus juhtub imesid.
Aga ma veel ei tea, kas minu elus ka.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
19 comments:
Usun, et oli väga raske, selliseks jutuajamiseks on vaja mõlemapoolset suurt vaprust. Ja on suur saavutus, kui suutsite keskenduda peamisele.
Võimalusest - jah, Sul on õigus, kui ta tõesti tahab seda, siis tuleb anda. Aga muutused ei sünni üleöö, nende kinnistumiseks on vaja aega. Kui kaua Sa suudad oodata?
Võib-olla tuleks teil leida võimalus mõneks ajaks, kasvõi paariks päevaks, kodunt ära, teise keskonda pääsemiseks. Ainult kahekesi, et keegi ei segaks.
Usalduse ja läheduse taastumine ei ole kerge, Su mees peab tõsiselt mõtlema, kas ta suudab Sinu ootustele vastata. Samas - kas ta rääkis ka sellest, mis on tema ootused?
Kui need asjad paika saavad, saad otsustada, kuidas edasi, koos või üksi. Igal juhul jõudu Sulle!
Aitäh, kallis Kukupai! Mul on ka hea meel, et saime rääkida.
Ma ütlesin talle, et sellepärast tulebki omavahel rääkida, et šokki ei saaks, kui elus esimest korda teise inimese mõtteid kuuldakse! :):):)
Nali naljaks, aga jah, kõne all oli ka just kahekesi koos nädalavahetuse veetmine - olla teises keskkonnas ja omaette, ilma segajateta.
Muutusi olen fikseerinud juba tükimat aega, selge see, et on tagasilööke olnud ja mitte kõik ei ole ideaalne, aga märke tema soovist oma suhtumisi muuta on küll ja küll.
Usalduse ja läheduse taastumine ei ole tõesti kerged ja mina ei oska praegu veel küll vastata tema küsimusele, kas tal on lootust. Seda näitab aeg.
Ja seda ei tea ma ka, kui kaua ma oodata suudan.
Minu jaoks oli siiski lootustandev, et enda sõnul ta loodab, et kui meil ka midagi välja ei tule, siis vähemalt saame ehk sõbralikult suhelda (et mitte öelda - jääme sõpradeks).
Mulle meeldib agressiivse suhtumise asemel näha rahumeelset - seegi on minu jaoks positiivne märk.
Kulla Valgeseelik, raputan oma kogemuste kulunud kohvrist välja nii-ja naasuguseid mälestusi, aga seda, et mehe vastu usalduse ja armastuse kaotanud naine selle taastaks, minul küll pole.....Ise tunned, ise tead, mis hea. Elu on nagu algoritm - kui ühele teele asud, siis enam tagasiteed pole, selline binaarne jah-ei värk. Õnnelikud on need, kes kunagi ei pea oma ei-jah jadale tagasivaadates kahetsevalt pead raputama.
Ja mina olen seda meelt, et õudne lõpp on iga kell parem lõputust õudusest
joodikupojaga nõus... kahjuks... aga meie kogemused suht sarnased ka kahjuks :(
aga Sulle edu. tead küll, miks.
Aitäh, kallis Joodikupoeg. Ma tean, et see on raske... Aga... Ühest küljest tean, et Sul on õigus, teisalt ei lase mingid kivinenud arusaamad abielust mul kõike minema visata, enne kui ma pole andnud talle võimalust... Ma ei tea, kas mul tekib veel tema vastu midagi - seda ma talle ka ütlesin.
Ära arva, et mul endal kahtlusi ja kõhklusi pole - on küll ja oi kui palju. Ma ei tea, kas tegin õieti.
Ma ei tea mitte midagi. Ja ega see mind õnnelikumaks ei tee. Aga ma loodan, et kui jutuajamistesse on algus tehtud, siis ehk õnnestub veel ja veel rääkida ning selgust saada, kas asjal on mõtet või mitte.
Ma heameelega kuulaksin Sinu kogemusi ja arusaamu elust, ehk tuleks see mullegi kasuks. Kuigi - kes siis teiste elust õpib... :) Aga kui Sul peaks olema tahtmist natuke lähemalt kirjutada, siis on Su kirjad oodatud meilitsi valgeseelik@gmail.com. Olen tänulik, kui jagad oma elukogemust.
Aitäh, kulla Jospel!:)
Väga kihvt aasta algus! Aasta algus ongi see aeg, kui lubatakse taevatähti ja muid vigureid. Kui vaid need lubadused vaid tühjadeks sõnadeks ei jääks..
Mina olen küll seda meelt, et võimaluse andmine ei võta tükki küljest, niiet mina kiidan ka vaid takka! Hiljem kahetsemisest pole enam ju tolku, kui peas vaid mõtted, et "mis siis kui ma oleksin Talle selle võimaluse andnud". Isegi kui kõik ei peakski roosiliselt lõppema, siis vähemalt Sa said teada/näha, mida Tema selle võimalusega pihta hakkas..
Hoian pöialt! :)
loen ja mõtlen et mis võiks olla see aeg, mis Sa enesele annad. vaatamaks, kas muutused on jäävad ja kas see muudab Sinu suhtumist? ja kui Sa panedki selle aja paika (partnerile seda ütlemata, muidu võib juhtuda, et ta pingutabki täpselt selle aja), aga vahepeal tühjus hinges aina süveneb?
või oleks mõistlik minan ja otsida välist abi? sest kõrvaline inimene, spetsialist, oskab näha neid nurki, millede peale te ise ei tule. sest te olete kumbki omas, oma stereotüüpides, oma minevikkudes kinni.
Aitäh, kallid Mannu ja Myself! Segadus minu hinges on endiselt, ma ei tea isegi, kas tegin õigesti või mitte. Segadus justkui näitaks, et ei teinud, sest kergendustunnet ju pole...
See on Sul hea mõte, Myself, otsida abi spetsialistilt, varasemaltel aastatel ei ole sellega nõus oldud, kuid ehk on nüüd teisiti. Samas ei saa ma tõesti kindel olla selles, kas tühjus mu hinges aina ei süvene, olenemata kõigist tärmineist... ja mis oleks see õige tärmin, kaua ma peaksin ootama...? Ei kujuta ette...
Küsimusi on alati rohkem kui vastuseid.
kui sa teda ei armasta, on ausam lahku minna.
praegu lased sa tal enda armastust välja teenida. see on mõttetu julmus. lisaks teed sa teise poole praegu ainuisikuliselt vastutavaks selle eest, et teie suhe toimima hakkaks.
küsi endalt - mida sa ise tahad? ära veereta vastutust ära.
Morgiega nõus.
Usun, et oli väga raske, selliseks jutuajamiseks on vaja armastust. Ja on suur saavutus, kui suutsite üldse rääkida.
Kukupai soovitus oli hera:
"Võib-olla tuleks teil leida võimalus mõneks ajaks, kasvõi paariks päevaks, kodunt ära, teise keskonda pääsemiseks. Ainult kahekesi, et keegi ei segaks."
Usalduse ja läheduse taastumine on kerge,kui on armastus. Su mees peab tõsiselt mõtlema, kas ta suudab Sinu ootustele vastata, kirjutab Kukupai, aga on ju ka vastupidi. Samas - kas ta rääkis ka sellest, mis on tema ootused?
Igal juhul armastust Sulle!
võibolla peaksite hoopis natuke aega lahus elama, et ennekõike iseendas selgusele jõuda. mõlemad
Aitäh, kulla Tiiu ja Morgie. Täpselt nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi, elu pole iial must-valge, pole õigeid ega valesid vastuseid, on ELU oma keerukuses.
Ma pole päris nõus, et tahan meest ainuisikuliselt vastutama panna suhte õnnestumise eest ja lasta tal enda armastus välja teenida. Olen seda meelt, et suhe on alati kahepoolne ja edenemine eeldaks ka minult pingutusi.
Olen oma elus kogenud, et olen suutnud oma mehesse taas armuda, vahest võib see taas juhtuda?
Samas on tõsi see, et ma ei suutnud joonelt läbi lõigata kõike ja öelda, et ma ei taha enam midagi proovida, vaid minu jaoks on kõik läbi.
Ja tõsi on ka see, et ma ei tea, kas mina suudan tema ootustele vastata, praegu on tal ainus soov, et ma ei läheks ära, aga pikapeale ainult sellest ei aita. Siis oleme ikka selles seisus, et koos, aga tegelikult üksi. Mis tegelikult ongi praegugi põhjus, miks ma tahan seda elu lõpetada.
Morgie soovitus üldse mõnda aega lahus elada on väga hea, seda mõtet olen ka veeretanud ja see meeldiks mulle väga, kui see puhtfüüsiliselt ja reaalselt võimalik oleks.
Ehk paneks see mõndagi paika.
Oh, kuidas mulle ei meeldi seliised keerulised asjad! :(
Kuid mitte iial ei anta inimesele rohkem kanda, kui ta kanda jõuab..
aga näiteks mina ei usu nendesse nn suhtepausidesse, kus vahepeal laiali minnakse, perspektiiviga kokku tagasi saada. ma pole sellisel kujul toimivat suhtepausi näinud. ilmselt neid muidugi on, lihtsalt minu tutvusringkonnas on need suhtepausid jäänudki pausideks või on see suhe ikkagi veidi hiljem katki läinud.
küll aga on tulnud kokku mõnigi paar, kes on lihtsalt pauguga laiali läinud ja vahepeal mõned aastad eraldi elu elanud.
Sinu lugu kinnitab minu nägemust, et asjad tulevad siis, kui oled loobunud neid meeleheitlikut tahtmast. Sinugi kirjapandus alustas mees rääkimise sooviga siis, kui Sinu tahtmine suhte parandamiseks oli alla andnud. Seda mõtet tagurpidi vaadates näen, et selleks, et armastus tõeliselt toimiks, peab armastajate koos olemine olema võrdne armastajate lahus olemisega.
Valgeseelik! Mis ka ei oleks , oled (olete) sa (te) teinud suure sammu selguse suunas. Miski pole hullem , kui ebamäärasus suhetes...Ja kuigi tõde võib olla karm, on see igal juhul parem kui teadmatus, mida asjadest arvata või mida teine pool tahab ning mõtleb.
Siin nõu andma ei hakka, aga ehk tead ju isegi, et see õige mõte küpseb ikka sinus eneses ja ma toetan seda juba ette, milline ta ka poleks.
Küllap saate easpidi veelgi nii rääkida ja see on juba midagi! Saab veelgi selgemaks.
RR
Aitäh, kallid Mannu, Myself , Voldemar-August ja Ralf oma arvamuste eest.
Olen ka ise elus seda korduvalt tõdenud, et niipea kui enam ei klammerdu ja pingeliselt ei soovi, siis hakkavad soovid täituma. Niipea kui mõtted vabaks lased, siis tuleb see, mida enam kramplikult ei mõtle. :)
Tänan, Ralf, et ette juba mu kõiki otsuseid kiidad! :) Mul tekib tunne, et olengi tark!:;D:D:D
Mina küll usun, et inimene võib muutuda.
Peaasi, et Sa ise haavunult endasse ei tõmbu ja selga ei pööra, vaid ütled, mida asjast arvad ja mida tunned. Ja mida mehe käitumisest arvad. Kui see tundub liiga karm, siis kõigepealt kirjelda mehe käitumist ja siis räägi, milliseid tundeid Sinus tekitab see, kui tema Niimoodi käitub. Võib mõjuda küll. Kuigi ei tea, kas kokkujäämist soodustavalt või lahkuajavalt :D
Eduuu! :)
Post a Comment