Wednesday, January 2, 2008

Kas keegi on öelnud, et elu peaks kerge olema?!

Kohutavalt raske on olla. Üldse mitte sellist kergendustunnet, mis võiks olla, kui mingid olulised asjad on selgeks räägitud.
Lootsin, et kui me ükskord saame räägitud meile olulistest asjadest, siis tunnen mure jagamise kergust ja lootust, et asjad hakkavad lahenema.

Järelikult ei ole ma teinud valikuid õigesti? See vist võiks olla mingi märk mu enda jaoks?

Ma olen väga-väga tänulik kõigile, kes mu eelmisele sissekandele on arvamust avaldanud, see aitab mul probleemi laiemalt ja ehk pisutki erapooletumalt näha, kuigi seda on vist palju tahetud, et ma täiesti erapooletult seda teha suudaksin.

Loomulikult tean ka seda, et ühekorraga ei olegi võimalik kõigest mitmetahuliselt ja mitmetasandiliselt rääkida, väga palju asju on rääkimata ja mitmedki nüansid alles kooruvad ja meenuvad ning mitmeski kommentaaris püstitatud vaatenurgad ja nõuanded on mulle abiks.

Ma annan endale aru, et jutuajamisi ja selgitamisi on ees veel mitmeid, ehk annavad need mingit selgust.
Samas on kõige suurem küsimärk minu enda jaoks, kas ma teen õigesti, kui avaldan vaid pooltõdesid, sest ma EI TAHA rääkida kõigest, mis tegelikult võivad osutuda kõige olulisemateks kaalukeelteks. Mitte ainult minu, vaid ka tema jaoks.

Teisalt vaidlen endale vastu, et selles osas olen ju aus, mis puudutab tundeid tema vastu - kas siis on muud nüansid olulised?
Olen ju aus, et praegu on tühjus ja ma ei tea, kas suudan teda uuesti armastama hakata.

Annan ka endale aru, et pingutus peab olema mõlemapoolne, ma ei arvagi, et lasen mehel end hingetuks pingutada ja ise sõrmegi ei liiguta.

Aga ikkagi on sees raske ja paha ja mulle tundub, et veel raskem kui enne....

9 comments:

Morgie said...

lase ma annan sulle siinkohal nõu...
nendes asjades, mis su teistpoolt ka puudutavad, peaksid sa siiski selle kurikuulsa kogu tõe talle ära rääkima, seisnegu see siis milles iganes.
nendes asjades, mis teda ei puuduta, loomulikult ei pea.
tõsi, selle vahe pead sa ise tegema- mis puudutab teda ja mis mitte.
aga üldiselt - sa ei saa ise ka teise inimese eest tema selja taga mõningaid asju üksi ära otsustada. sellega võtad sa ära tema vabaduse.
Välja arvatud juhul, kui sa nüüd otsustad ikkagi lahku minna, sest siis enam tõesti ei ole tema otsus määrav.

kui sa oma vabadusest hoolid, siis peaksid ka tema omast hoolima.

Morgie said...

te otsustate praegu oma tulevikku, kui on määratud, et see peab teil ühine olema, siis see, kuidas te praegu otsuseid teete, määrab teie ühise tuleviku laadi.
mitte ainult see, mis otsused need on.

myself said...

Sa oled hetkel segaduses ja ei saa endast aru. õigus?
Sa mõtled sellele, mida Sa tahaksid, siis sellele, mis oleks lastele hea, ning ka sellele, mis oleks mehele hea ja otse loomulikult sellele, mida eeldavad sugulased, tuttavad ja ühiskond.
eriti veel nüüd, kui mees saab öelda, et ta üritab ju.

ma jään oma soovituse juurde: välispidine abi. käi kasvõi üksinda algul, et selgeks saada, mida SINA tahad.
või siis ütle mehele, et soovid koos minna. et Sinu jaoks on kõik muud variandid hetkel liiga rasked. kui ta tahab Sinuga edasi minna, siis ta tuleb ka.

minu oma näiteks ei olnud nõus tulema. üksi minnes ütles võõras inimene mulle, et polekski mõtet olnud. sest isegi kui ma ise ei olnud veel 100% kindel, oli otsus mu sees küps. ning kui üks pool kohe kindlasti ei taha, siis pole kahe inimesega seal midagi teha nagunii. sest - kumma soovi peaks siis spetsialist aluseks võtma?

valgeseelik said...

Aitäh, kallid Morgie ja Myself!
Ma arvan, et ma ei saa kogu tõde juba sellepärast ära rääkida, et sellisel juhul ei oleks meie tulevikul nagunii midagi ühist, olgu mees praegu millisel arvamusel tahes, see jääks meie suhteid varjutama niikuinii. Ja siis poleks mingitel katsetustel ja üritamistel üldse mõtet.
Aga vahest olekski just seda vaja?
Myselfi mõtet kaalun hoolega ja arvan samuti, et kõigepalt on mul mõtet minna üksi, et endas selgusele jõuda.
Üksi ei saa ma omadega enam hakkama, liiga palju on kõik minus segi ja ma ei suuda kõigist nüanssidest sõeluda välja kõige olulisemaid punkte ja tundeid.

kukupai said...

Vaat selle tõerääkimisega on nii, et kui Sa kardad, et jääb teie suhteid edaspidi varjutama, siis küsimus - kas need asjad, mida Sa enda teada jätad, edaspidi Sinupoolset suhtumist ei mõjuta?
Kui asi on ainult tunnetes ja mõtetes, siis küll pole niiväga seda ohtu, et need tulevikus välja tulevad, kui Sa just ise ei räägi. Aga kui on ka mingeid konkreetseid tegusid, siis need tulevad mingil ajal ikka välja.
Ja olen nõus nendega, kes soovitavad välist abi. Kui saate koos minna, on lootust. sest siis pole Sa veel lõplikku otsust enda sees teinud. Aga võid ka üksi käia, kõrvaline aitab Sul endas selgusele jõuda. On tähtis, mida ise soovid ja vajad ning kui suuri kompromisse oled valmis tegema. Aga lihtsalt niisama järele anda - see pole Sinu suhtes aus. Ennast ohverdada tasub ikkagi ainult siis, kui see ka Sinu enda olemusega kokku käib.

Metsapiiga said...

Tahaks nii väga öelda, et "ma tean, mida Te tunnete"... kõlab ravimireklaami järgi. Sama taktitu ja moraliseeriv esmapilgul:)

Taolist raskustunnet saabki kogeda vaid inimpaar, kel suhted sasipuntrasse läinud. Ühe mõõgaropsuga seda ei haruta, vaid katkestab lõplikult...

Selle asjaga kipub nii olema, et kõik vastused on peidus eneses. Tuleb vaid väga-väga sügavale ja ette vaadata. Kas tahaksid suhtele hoopis teist tasandit, kus kriisist koos välja tuldud? Selle hinnaga et kirg, meeletu armupalang asendub millegi muuga? See, mille taastumist Sa otsid, ei taastu tõesti, vaid asendub muuga. Turvatunne, sõprus, usaldus - need on võimalik elustada, mu meelest ning püüda alustada uuelt tasemelt. Pöörata uus leht nagu öeldakse.

Aga kirg...muideks, kõik kordub. Inimesed on tegelikult väga sarnased oma tahtmistes ja käitumistes...
Kadestan samas inimesi, kes suudavad järjest otsast alata. Üks tark mees aga ütles mulle kunagi nii: "... väga lihtne on leida kirge ja armastust erinevates partnerlussuhetes, kordades raskem, ent seda ahvatlevam on seda taasavastada ühes ja samas...".
Mulle on see lause suhte motoks ning püüan ka seda järgida nii kaua kui suudan.

Morgie said...

tead Valgeseelik, sa teed siinsamas blogis nii palju vihjeid, et paistab nagu sa ise siiski tahaksid mehele kogu tõe ära rääkida.
kui ta su komprapildid netist üles leidis, siis küllap leiab ka blogi. ja küllap siinsed vihjed talle niikuinii rahu ei anna.
noh, eks tõerääkimise meetod ole seegi.

Trulla said...

Ligikaudu 7 aastat tagasi olime mehega umbes sarnases seisus. Muidugi hakkas asi vinduma juba aastaid varem ja selleks hetkeks lihtsalt kulmineerus kõik see mahavaikimine, mitterääkimine ja ignoreerimine. Kriis oli päris karm - aga me saime sellest siiski edukalt üle. See võttis muidugi aega - kui probleem kohus umbes kolm aastat, siis vaibumiseks kulus ligikaudu aasta või poolteist. See sisaldas ka päris mitmeid sisevaatlusi-jutuajamisi, millest mõned kohati üsna valusad võisid olla. Mingi nõustaja juures me ei käinud, aga abiks oli, et mina, kui abielu lõpetada sooviv pool, (h)arutasin oma tundeid ja käitumisajendeid ja mõtteid MSNis ja jutukates (noh, privaatsemalt muidugi) päris mitmete heade ja tarkade inimestega, kes mind sedakaudu samm-sammult juhtisid eneseleidmise, enesemõistmise ja rahunemise teel - mille ristmikul mu mees mind kannatlikult ootas ja kust ta üksi edasi minemast keeldus. Meie suhte päästsid tema kindel kinnihoidmine minust ja meie suhtest ning minu sõbrad (neid oli päris mitu), kes mu pealtnäha lõputuis enese ja oma tee otsinguis selget mõistust ja sooja südant säilitades mind parema enesemõistmiseni ja arusaamiseni, et tegelikult ma siiski tahan oma mehega koos jätkata, juhtisid.

Otsustav on teie suhtes praegu (nii mulle tundub), et kas SINA tahad jätkata. Oled sa valmis selleks, et tõepoolest teie teed enam koos ei kulge ja sa üksi jääd? Kui see sulle hirmutav tundub, siis on lootust, et kõik pole veel kadunud. Raskem on lugu, kui ainsad sulle jäänud tunded peaksid ükskõiksus ja haletsus olema - nende peale on keeruline midagi ehitada või ravida.

Suhet saab parandada ainult siis kui MÕLEMAD osapooled teineteist vastastikku austavad, parandamist õigeks peavad ja selle nimel ka tegutsema on valmis. Ja see parandamine ei toimu võluvitsakese jõul ja üleöö. Aga kui mõlemad teavad ühtaegu nii seda, et teine ei ole iseenesestmõistetav kui ka seda, et nad siiski tahavad neil olemas olnut uuesti töökorda saada, siis võib asi ikkagi ka õnnestuda.

Võimalik, et sa tõesti vajaksid nõustamist - ja võimalik et eelkõige iseendale, et jõuda selgusele omaenda ootustes ja soovides ja tunnetes - sest kuidas saad sa neid mehele edastada ja teatavaks teha, kui sul endalgi nendest ainult ähmane aimdus on. Me oleme ka nagu sibulad - tuleb ikka mitu ja mitu kihti maha koorida, enne kui tõeline tuum lõpuks päevavalgele tuleb. Hakates oma rahulolematust ja käitumist analüüsima, avastame esmaselt paistvate põhjuste alt ringi veidi sügavamaid ajendeid - ja neid lähemalt vaadates selgub, et nende all on omakord ring teguritest, mida esmapilgul ehk kuidagi nende analüüsi algatamiseks põhjust andnud tunnetega kokku ei oskaks viiagi - siiski on nad omavahel hoopis tihedamini seotud kui meiel vahest endalegi meeldiks tunnistada. See endas kaevamine ja "kihtide" eemaldamine on (eriti naiste puhul) üldiselt üks piinarikas ja vägagi aeganõudev protsess - nii et võibolla oleks tõesti parem, kui seda toimetada näiteks mõne "inimhingede inseneri" seltskonnas, selle asemel, et oma meest läbi kõigi nende mõttekeerdude ja umbsõlmede vedada. Ta lihtsalt väsiks sellest. Ehk on talle lihtsam vaid vaheetappidega kursis püsida. Tõsiasi on aga see, et teid kahte puudutavatest tunnetest (olgu need või ettekujutluslikud mõnel puhul) PEAB omavahel rääkima - et nad ei kivistuks ega kapselduks, sest sel juhul on nendega juba palju raskem toime tulla.

Igatahes soovin sulle edu se's asjas. Peamine on kindlaks teha, kas sa TAHAD jätkata oma mehega koos. Kui see tahtmine on olemas, siis ülejäänu otsustab juba teie mõlema endi kallal tehtava töö hulk ja kvaliteet. Nõustaja või targad sõbrad oleks selles asjas ülimalt abiks. Iseennast mõistmata ei õnnestu ka teist mõista - ega suhet parandada. Ja isegi kui EI õnnestu suhet päästa, tuleb iseenda sügavamalt tundma õppimine kasuks niikuinii.

Jaksu!
Ja selget mõistust!

Kirjutasin oma kogemuse jutuks kokku ja panin Wordi doc-ina üles. Kui viitsid, võid lugeda - ehkki minule omaselt muidugi olen seal sõnaohtralt arutlenud ja arutlenud ja arutlenud :). Aga ehk on abiks näha kellegi juba äravaeveldud vaevlemisi ja sealt omaenda järgmisteks sammudeks ideid saada.

Aadress:
OLUKIRJELDUS

(proovin kõigepealt nii - kui sedaviisi korralikku linki ei saa, siis pean aadressi ikka pikalt panema)

PS! Sellest jutust võib jääda mulje minust kui üpris upsakast naisest - ja küllap ma seda ka olen. See on osa minust ja seda arvestamata poleks meie suhtest lõppkokkuvõttes asja saanud - aga mees siiski arvestas ning suutsime oma kooselu jälle klappima panna. Sellega tahan öelda, et kuniks on tahet, seni säilib võimalus ka mitte kõige ideaalsemate tingimuste korral siiski asjad toimima saada.

valgeseelik said...

Aitäh taas, kulla Kukupai, Metsapiiga, Morgie ja Trulla, teile kommentaaride eest.
Kukupai, nende rääkimata asajde osas ongi mul vaja arutleda ilmselt erapooletu inimesega (psühholoogiga), kas need võivad olla minu jaoks edaspidi häirivad või mitte. Igati nõus, et eelkõige pean endas selgusele jõuda, et üldse edasi mõelda.
Olen nõus ka Metsapiigaga, et kõik vastused on enese sees peidus, pean nad vaid üles leidma. Selge on ka see, et uus tasand, mille me saavutada võime, ongi hoopis teistsugune, kindlasti mitte see erutav-magus-liblikad-kõhus-tunne, mida uues suhtes tunned koos esmakordsuse ja värskusega.
Mulle väga meeldis Su mõte ühelt targalt mehelt: "... väga lihtne on leida kirge ja armastust erinevates partnerlussuhetes, kordades raskem, ent seda ahvatlevam on seda taasavastada ühes ja samas...".
Kunagi olen umbes samamoodi mõelnud, aga see mõte on vahepeal kuhugi ära kadunud....
Aitäh selle mõtte eest!:)
Morgiele vaidleksin vastu - mul ei ole soovi midagi ära rääkida. Ja kõne all olevad pildid on kõige tavalisemad avalikud pildid, milles tegelikult ei ole mitte midagi kompromiteerivat, kuid mees tõlgendab neid oma vaatenurgast ja väljendab rahulolematust.
Kallis Trulla, Sulle eriline tänu oma kogemuse jagamise eest! Sa aitasid mind väga palju oma looga - näen, et tegelikult on paljud kriisid üsna ühesugused.... Sinu kirjapandu annab mulle palju mõtteainet... Aitäh!