Pühapäevane intsident lahenes nii, nagu need meil tavaliselt lahenevad - ilma sellest rääkimata. Aga suur ja püsiv muutus on see, et ta vabandab nüüd alati, kui on mingeid sigadusi korraldanud. Mind häirib, kui me ei aruta problemaatilist situatsiooni läbi, samas on minu kogemus, et see võib viia uue tülini.
Teisalt ma ju tean, et ta saab ise ka aru, et keeras vindi üle, mis me sellest siis enam nämmutame. Meestele reeglina ei meeldi niigi selgeid asju sada korda läbi hekseldada ja arutada - lollus on tehtud, andeks on palutud, no mida veel??!! Mis siin rääkida on?!
Ütlen, et ma pole rahul sellega, et ta vahetevahel nii nõmedalt käitub ja mind sajas surmapatus süüdistab? Ta teab seda niigi, mis ma sest haigest kohast siis osatan?!
Võib-olla kõik mehed ei ole sellised, kellele ei meeldi rääkida probleemidest ja neid arutada, aga minu mees ei ole väga aldis sellistel teemadel vestlema. Eriti kui tegu on tema enda möödalaskmiste ja eksimustega. (Ehkki kordan tuntud tõde, et suhetes on alati kaks poolt! :D) Ja ma ei pea siis ju probleemide elava kehastusena seda kogu aeg uuesti ja uuesti välja kaevama ja torkima.
Olen niisuguse torkimise ja kaevamisega oma vitsad kätte saanud ja loodetavasti olen nüüd targem. Pole vaja sobrada tehtud tegudes ja neid analüüsida ja heietada. Võin seda sõbrannadega teha, aga mitte meesinimesega, see ei vii kuhugi, tekitab ainult paksu verd.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment