Täna käisin trennis. Üle hulga aja, üle pika suve. Väga hea oli ennast liigutada, mõnus tuttav tunne!
Ehkki meie juhendaja oli haigeks jäänud, tegime ise trenni ja saime hakkama küll, ehkki koreograafias oli kohati mälulünki, aga see polegi oluline.
Meid ei ole küll kuigi palju järele jäänud, kuid paraja trupi jagu ikka.
Ise tunnen, et pean ikka lisa võtmas käima, ühest korrast nädalas on vähe. Kas ma just viis-kuus korda nädalas jõuan nagu eelmisel hooajal, aga mõne korra ikka peaks lisaks tegema, et asjast üldse kasu oleks.
Ma võin ju naiivselt arvata, et ma olen kõva kodus harjutaja, aga tõele ausalt silma vaadates pean ütlema, et ega ikka ei ole küll. Nii et omaenese initsiatiivile ma ei looda.
Seega ei jää ikkagi muud üle kui trennis käia ja treeneri juhendamisel omandada õigeid liigutusi, samme, harjutusi... Ehkki - niikuinii jääb trennistki väheks, kui kodus üle ei harjuta.
Et saavutada korralikku taset, peaks nagunii harjutama, harjutama, harjutama....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment