Teatrijälg

Mulle meeldis eilses "Arteris" Priit Võigemasti intervjuu, kus ta räägib, et teda käivitab võimalus, et inimesed saalis unustavad, kes nad on või kus nad on; et see tegelane, roll või lavastus läheks inimesele korda, jätaks temasse jälje ja puudutaks teda.

Mina vaatajana tunnen end temaga ühel lainel olevat, sest see on just seesama, mille pärast mina teatrisse lähen - ma tahan, et nähtu jätaks minusse jälje, et see raputaks mind ja parim elamus on saadud siis, kui ma mõtlen sellele veel mitu päeva takkajärgi.

Lavastuse juures võib vaimustuda erinevatest komponentidest - näitlejatöödest, mõnest väga erilisest kõrvalrollist, kujundusest, muusikast, valgustusest, lavastuse sõnumist...

On olnud selliseid lavastusi, mille puhul sisu ja mõte on head, aga lavastatud nõrgalt ja igavalt.
On selliseid, kus mõni näitleja teeb niivõrd fantastilise rolli, et ainuüksi see jätab sügava mulje. On selliseid, kus lavastuse ülesehitus ja dünaamika on võluvad, sisu ise pole midagi erilist.
On selliseid lavastusi, mis on igavad ja venivad ja ei jäta erilist muljet, kuid mõtled selle peale hiljem kaua ja tabad ära väärtuslikud nüansid, leiad efektsel moel edastatud sõnumi.

Usun, et igas lavastuses on võimalik leida midagi head, mõni külg on ikka tugev. Olgu, jätan tagasihoidlikult märkimata, et ühelt etenduselt olen tõesti selle igavuse pärast ära tulnud, aga kui ma väga hästi järele mõtleksin, siis ehk leiaksin ka sellest lavastusest midagi mainimisväärset hea külje pealt. :)