Tüli

Ahjaa, tüliks läks ka... aga minust jooksis kõik mööda külgi maha, ma ei võta enam südamesse halvastiütlemisi, need oleks justkui kedagi teist puudutavad.
Varem tegid tülid ja inetused nii haiget ja ma põdesin kohutavalt, ei saanud magada, nutsin ja tundsin end väga halvasti, rääkimata sellest õnnetust olekust, mis mitu päeva kestis.

Ja nüüd - mitte midagi sellist!

Olen ma tundetuks muutunud? Olen ükskõikne? Või on see nii, et haiget saab teha ikkagi ainult inimene, keda armastad? Teiste ütlemised ei mõju halvavalt?

Isegi armsa inimese pilk või vaikimine võib tappa, mis siis veel rääkida sõnadest...