Saturday, September 8, 2007

Teha või mitte teha - selles pole küsimus. Küsimus on - kuidas teha?

Ma olen hirmus väsinud ja tahaks tegelikult magama minna, aga ma ei saa ka jätta kirjutamata sellest, millest täna on nii palju juttu olnud.
Ikka nendest valikutest ja otsustavatest sammudest.

E sõnul ei ole ma ilmselt valmis seda sammu astuma ja mõtlen kohati samamoodi nagu mu mees. Ja tahan elada rutiinis ja stabiilsuses.
Mul pole midagi vastu vaielda, küllap on tal õigus. Kui ma ei tee kindlat otsust, siis järelikult pole ma selleks valmis.

Ometi südames ma tean, et ma ei taha enam niimoodi elada. Lisaks vaimse läheduse puudumisele hakkab ka füüsilise läheduse puudumine meeli kurnama. Ma ei ole tõesti üksinda elaja, tahan kaissu, tahan kallistada, tahan hellitada - see on niisugune vajadus, mida saab paraku jagada ainult armastusega.

Käisin täna K-ga teatris ja ei lasknud käest võimalust uurida, miks tema võttis lapsed ja minema läks. Meil oli sellest kunagi väga ammu juttu, aga olin unustanud. K sõnul kasvasid nad lahku ja tema ei suutnud elada mehega, kes teda ei austanud.
Müts maha K ees, tahaksin olla samasugune, aga ei ole. Ometi sain taas kinnitust, et ma ei mõtle valesti.
Tegelikult pidanuksin seda juba ammu tegema, palju aastaid tagasi. Siis, kui olukord oli palju-palju hullem kui praegu.

Kogun infot mitmetest allikatest, et enda jaoks kokku panna mosaiiki paljudest arvamustest.

Kui K-ga üleeile vestlesime, siis tema sõnul sai tema alles viimase suhte kaudu teada, mis on armastus. Ja ehkki tema lahutab uue suhte tõttu, siis ei ole ka selles osas kõik enam nii roosiline. Kuid samas ei kujuta ta enam ette abielu jätkumist oma naisega, sest neil pole justkui midagi olnudki ega ole praegugi. Milleks selline elu? See ei rahulda teda nüüd, kus ta teab, milline võib üks suhe olla ja mis on armastus ja mida üldse on võimalik teise inimese vastu tunda.

Ma võiksin vist sama öelda, et nüüd, kus ma tean, mida tegelikult on võimalik tunda ja mida ma lähisuhtest otsin, siis tundub eriti võimatu praegust suhet jätkata.

Elu, milles pole armastust - see pole elu.

Ma usun, et ei M2rt ega Marta pole minuga nõus, aga igal inimesel ongi erinevad arvamused ja erinevad elud.
Vägisi võib kõike punnitada ja kokku traageldada, aga kui sisemuses ei ole seda, mis peaks olema, siis on see väga õnnetu elu.
Ja mulle võib vastu vaielda ning hukka mõista, aga paraku olen ma tühjaks pumbatud, mõttes olen ma oma kindla otsuse teinud ja elu korraldanud.

Millal ma selleni reaalselt jõuan, ma ei tea.

8 comments:

m2rtsaar said...

Tundub, et oled leidnud vastuse esimesele küsimusele. Ja hoolimata viimase aja üllatustest siiski loogilisemana-näiva vastuse kasuks otsustanud. Mina ei saa tõesti öelda, milline peaks olema sinu elu. Ma ju ei tunnegi sind rohkem kui sa ise siia kirjutanud oled...

olen mõelnud mitmel päeval, et kuna see Paha pump, millest sa kirjutasid, siis tööle läks? kas sellest hetkest, kui üks pani millegi muu kui teise esimeseks? või oli see lihtsalt paratamatus, ning armastust ega selle allikat polegi olemas?

elu ilma armastuseta on tõesti nõme.

valgeseelik said...

Sinu vanuses olin ma täis ideaale ja ma teadsin täpselt, milline õnnelik maailm on abielu, ma olin absoluutselt kindel, et abiellun terveks eluks ja mu elu on õnnelik. See Paha pump, mida Sa nimetad, läks tööle juba väga-väga ammu...palju aastaid tagasi ja on töötanud kuni selle aasta alguseni. Alles nüüd on hakanud toimuma teises pooles muutusi, jah, tagasilöökidega, aga ikkagi muutused. On varemgi olnud mõtteid lahkuminekust, kuid kui jälle natuke paremaks läks, siis sai ju jälle hakkama. Ikka tundus, et lahkuminek on ikka väga viimane variant. Ja kui ikka päris füüsilise vägivallani ei lähe, siis kannatab ära küll. Ja andestad taas kõik halvastiütlemised.
Või nimetad Sina Pahaks pumbaks minu arusaama tekkimist, et enam ei taha sellist elu elada ja ma ei pea taluma pidevat halvustamist, mahategemist ja alandamist?

Jah, elu ilma armastuseta on nõme. Kui on armastus, siis võid taluda ilmselt paljutki, aga kui seda enam ei ole või üldse ei ole, siis ei suuda.

m2rtsaar said...

ma tean, et minu vanus on minu kahjuks nagu alati, ja ma vist ka suunasin sind oma küsimusega valesti. sest ma ei mõelnud, et "paha pump" oleks sinu arusaam või lootusetus. mida ma tahtsin teada, ka iseenda naha huvides, et mis on teie kahe kooselus olnud see "paha pump"?

mis sa arvad?

marta said...

täpsusta palun, millega Marta sinu meelest nõus ei ole, siis ma vastan sulle, kas olen või tõesti ei ole...

elu armastuseta on kindlasti võimalik (kui me räägime erootilisest armastusest)... nagu ka armastusega... lihtsalt inimesed on erinevad ja mõtlevad sõna "armasus" all väga erinvaid asju...

valgeseelik said...

Vabandust, M2rt, ma ei tahtnud Sinu vanusest rääkida üldse mitte halvas mõttes, lihtsalt ma tean, et oled noor ja suhteliselt hiljaaegu abiellunud.
Kooselus on oluline suhtlemine. Kui pole sellist aega, mil teineteisega räägitakse, siis ei ole lõpuks enam midagi siduvat. Aga rääkida ei taha, kui sul ei tohi olla oma arvamust, kui sa oled oma arvamustega loll ja värdjas, kui pälvid halvakspanu ja mõnitamist oma mõtete eest. Mis Sa, M2rt,selles valguses arvad, mis see paha pump on olnud?
Martale. Anna andeks, kui olen öelnud midagi, millega olen Sind kuidagi riivanud. Lugesin Sinu blogist ARMASTAMISEST, see oli väga huvitav mõtteaine, ja see viis mind mõttele, et Sinu soovitus mulle võiks kõlada - armasta onma meest. Lihtsalt armasta - ja kõik saab korda.
Jah, armastuseta elu on võimalik, aga see on minu arvates kehv elu. Õige on ka see, et armastusena tõlgendatakse erinevate inimeste poolt väga erinevaid tundeid (mis pole ka vale, sest erinevaid inimesi me armastamegi erinevalt, armastuse vorme on ju mitmeid - eeros, fiilos, agaape...), kuid olles armastust tundnud, tunneb inimene selle eksimatult ära... Ja see on see, mis annab tiivad ja elule värvi. Muidugi võib ka tiibadeta ja värvita elada...

m2rtsaar said...

kui vastuseks oli: avatud vestluse puudumine, siis jään vastusega rahule:)

...ma ei tea, mida tähendab olla sinu mokassiinides, aga ma tean, et ma ka ise ei viitsi Gretaga alati asju arutada (naised ju pidavat vajama 2h kvaliteetset suhtlust iga päev!), ja eriti kui teemad on nürid ning arvamused sobimatud, siis pigem istuks üksi ja lahendaks sudokusid.

aga ka sellest saab üle, minu arust... meie plussiks on see, et oleme usklikud.

valgeseelik said...

Kas siis mehed ei vaja kvaliteetset suhtlust? Ma ei usu, et mehed nii vähenõudlikud on... Samas saan loomulikult aru, kui mees tuleb töölt ja on väsinud, siis vajab ta hoopis hellitamist ja rahu, mitte raskete probleemide analüüsimist või nüride teemade arutamist. Kuid kui ÜLDSE EI RÄÄGITA ja EI OLE VÕIMALIK rääkida erinevate arusaamde ja arvamuste tõttu, siis on küll kahju... Said ise ka aru, et AVATUD VESTLUSE OLEMASOLU kooselus on siiski tähtis.

m2rtsaar said...

sain aru.

kuid isegi kui see on siililegi selge, ei taha siilid alati ohvreid tuua.

(aga vist peaks mõnes ülevalpoolsemas postituses jätkama)