Matkal

Täna oli väga kiire ja toimekas päev, nii kiire oli, et polnud aega maha istudagi, rääkimata sellest, et oleksin endale päeva jooksul mõne kohvi lubanud.

Õhtuks leppisime kokku väikese matka. Käisimegi. Küll ainult kaheksakesi, aga väga tore oli.
Nad olid nii hakkajad, tegid lõket, grillisid viinereid, tantsisime ja jooksime ümber lõkke, kui jahe hakkas - ja mitte keegi ei nurisenud. See oli nii armas. Mulle meeldivad nad kõik ja sellises õhkkonnas on nendega hoopis teistmoodi suhelda kui igapäevaselt.

Ja mulle meeldib, et nendega sai rääkida hoopis teistel teemadel kui tavaliselt.

Tegelikult ma arvasin, et siis on homne päev vaba, aga ei ole ühtigi, sest osad ei saanudki täna tulla, aga mul pole õigust ka niimoodi talitada, et ei arvesta osade soove. Seega lähen homme jälle matkale! :)

Ah, ega mul pole selle vastu midagi, et mitu korda matkal käia, mina jalutan heameelega, ma ei saa nendest aru, kes virisevad, et ei viitsi nii pikka maad kõndida (paar-kolm kilomeetrit!!!), ilm on külm, ei taha, igav on...

Oeh, neil on niipalju vingumist ühe ilusa sügisese jalutuskäigu ümber! Kuidas nii saab?! Ometi on nii võrratu jalutada sügiseses niiskes metsas, imeline õhk, rahu ja vaikus.... Kuidas saab sellest mitte vaimustuda?!