Kuna ma jäin "Keisri hullule" hiljaks, siis juhatati mind rõdule. Hea, et üldse vaatama pääsesin! Õnneks ollakse väga mõistvad selles osas, et inimesed võivad etendustele hilineda seoses teistelt etendustelt tuleku tõttu.
Aga ma polnud sugugi rahul oma kohaga, sest sealt ei olnud eriti hea vaadata. Aga ma pean veel tänulik olema, et rõdu viimasesse ritta ei sattunud! :)
Olen kord sealt vaadanud mingit etendust, kus mängis Ita Ever, pealkirja enam ei mäleta. Küll aga mäletan, kuidas mind häiris, et ma ei näinud inimeste nägusid ega näoilmeid, ja ma mõtlesin, et edaspidi ma pigem jätan teatrisse minemata, kui et istun rõdu viimases reas!
Ja seda ma olen ka teinud - ma valin siis võimalusel mõne sellise etenduse, kus on võimalik istuda esireas!
Naudin võimalust näha pilke, näoilme varjundeid - peaasi, et midagi kaotsi ei läheks. Siis on teatrielamus täiuslik.
Ostsin veel draamafestivali raamatu, kus oli lähemalt kirjeldatud kõiki lavastusi, oli intervjuusid näitlejatega - ja muidugi unustasin selle teatrisse! See oli nii suur, et ei mahtunud käekotti ja ma panin ta enda kõrvale toolile, sinna ta jäigi... Sellest oli küll kahju.... Eks siis pean uue ostma.
Pole midagi teha, kui seda va mälunatukest kohe üldse ei ole...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment