"Vaikne muusika"

Lars Noren

VAIKNE MUUSIKA

Eesti Draamateater

Athena Keskuse teatrisaalis 05.09.2007 kl. 23.00

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Ervin Õunapuu

Osades Ülle Kaljuste, Elina Reinold, Ain Lutsepp, Guido Kangur

Etendusele jäin hiljaks, kuid ma kaotasin ainult muusikalises osas. Etendus algas klassikalise muusikaga, nii et sõnalises osas ma ei kaotanud midagi. Õnneks mängiti nii valjusti, et minu ähkimist ja hingeldamist polnud kuulda :) - tulin ma ju Sadamateatrist suure kapakuga ja tormasin Athena Keskuse neljandale korrusele nagu väle põder, riidehoiuneiul oli tegu, et mulle järele jõuda. :) Ehkki ma ütlesin, et saan väga hästi ise ka saali sisse minna, aga ta vist ei usaldanud mind... :)

"Vaikne muusika" oli Mikk Mikiveri viimane lavastusplaan, jäi aga päriselt alustamata. Selles on vist jumalikku manitsust Mikiverilt endalt, kes püüab öelda, et tähtis pole see, mida enam pole, vaid see, mis oli.
Mis on siis, kui midagi enam pole? Kuidas eluga edasi minna, kui lapse surm ema või isa maailma täielikult peatab? Kuidas toime tulla, kui see teist korda juhtub?
Ohtralt ümber-nurga-süüdistusi ja luhtaminekuid. Alles aastaid hiljem - siis, kui kõik armastatud on ühes hauas, mõistetakse, et kõik, mis luges, oli see, et oli, keda armastada...

Taas suurepärane lavastus just näitlejate mängu tõttu. Eriline sümpaatia kuulub Ülle Kaljustele, kes oli niivõrd loomutruu, tema mängus polnud kübetki mängu, tema miimika, vahelduvad näoilmed, kehakeel - see oli niivõrd suurepärane ja nauditav elamus.
Ma ei taha pisendada teiste näitlejate panust, kuid Ülle Kaljuste oli minu silmis peajagu üle, teiste puhul tabasin ikkagi teesklust, mängu halvas mõttes, kuid Kaljuste äärmiselt loomutruu esitus oli fantastiline.

Kuigi tulin etendusele sellise infoga (mille olin just paar tundi tagasi saanud), et see on jama ja mitte midagi väärt, siis ei ole ma sellega sugugi nõus. Maitsed on erinevad ja see ei pruugi kõigile meeldida, kuid minu arvates ei olnud ka tekstile midagi ette heita. Selle kohta oleks mu mees öelnud, et "oli komöödiasugemetega", s.t. oli ka huumorit ja üsnagi head äratundmist omaendagi argielust...

Väga nauditav etendus, suurepärane elamus pika teatrimaratonipäeva lõpuks.:)