Hommikul käisin taas arsti juures. Targemaks oma probleemi osas ei saanud, tegelikult ei osatud mulle mitte midagi öelda.
Ma keeldun uskumast kõige halvemaid prognoose. Need ei kuulu minu mõttevaramusse.
Eitan täiega kõike.
Võib-olla teen ma valesti, aga minu meelest on palju hullem endale mõttes kõikvõimalikke hädasid külge pookida.
Elan edasi, eks näis, mis ja kuidas.
Ma arvan, et kui ma sisimas oma põhilisest stressiallikast suudan lahti saada :D:D:D, siis jätan ma igasugused muud märgid tähelepanuta ja elan samamoodi edasi nagu siiani.
Kui arst mulle midagi öelda ei oska, no siis ei jää mul ka muud üle kui õlgu kehitada.
Kui nii, siis nii.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment