Ma võin olla teinud pattu, aga ma ei arva, et ma olen südametunnistuseta inimene. Ma ei ole kellelegi halba soovinud, ma ei ole tahtnud kellegi elu ära rikkuda. Isegi kui seda niimoodi tõlgendatakse ja mind valesti mõistetakse. Isegi kui minu unistustes nähakse soovi kellelegi käkki keerata ja kellegi elu untsu keerata.
Mu soovid ja unistused on üks asi, aga ma ei arva, et oleksin üle laipade mineja. Võib unistada, võib soovida õnne, võib tahta olla õnnelik, aga see ei pea käima kellegi teise õnne hinnaga. Vahel juhtub elus asju ilma meie kaasabita, vahel täituvad unistused siis, kui seda enam ei usugi.
Ma olen ühte meelt Gunnar Aarmaga, kes ütles, et kui tahad, et Sinu käsi hästi käiks, siis soovi teistele head. Teed ja soovid head, siis tuleb see Sulle endale kolmekordselt tagasi, sama asi on halvaga.
Seepärast püüan soovida teistele head, nii on ka kõige olulisema inimesega - ma ei soovigi ju muud, et ta oleks õnnelik. Mul on alati hea meel, kui tal läheb hästi. Rõõm on kuulda, kui ta ettevõtmised korda lähevad. Ja seda täiesti siiralt. Kuigi mulle jääb mulje, et seda justkui ei usuta. Aga see on tõesti kõige tähtsam. Tähtsam kui minu enda tahtmised ja unistused.
Kindlasti ei ole ma inimlikest pahedest prii, olen minagi tundnud kadedust ja käitunud halvasti, olen olnud hoolimatu ja ükskõikne, olen vahel mõelnud, et võiks ju olla nii.... Aga ma püüan ikkagi sinnapoole, et mitte teha haiget inimestele, kellest hoolin, ja teistele samuti mitte. Tihti enesekriitiliselt mõtlen oma käitumisi ja sõnu tagantjärele, sageli leian enda ise süüdi olevat - et ma ju pidanuks aimama, pidanuksin targem olema, poleks pidanud seda või teist ütlema.... See on kogemus järgmisteks kordadeks, mil tahan targem olla.
Inimene õpib ju kogu elu. Nii minagi. Ma usun siiski, et inimesed on oma põhiolemuselt head, lihtsalt vahel ei osata teisi mõista või järeleandmisi teha, kiputakse liigselt süüdistama ja halvasti ütlema... Pole ma isegi neist pattudest prii, siiski suudan emotsioonide lahtudes asju erapooletumalt vaadata ja justkui kõrvalt jälgida.
Inimeste viga vist ongi see (minu enda viga samuti!), et palju asju öeldakse tugevate emotsioonide vallas olles, aga ühtki putru ei sööda nii tulisena nagu seda keedetakse. Olen isegi mõistnud, et kui lasen algsetel tunnetel vaibuda, siis vaatan juba kõike teise pilguga ning suudan ka teist poolt mõista, näha situatsiooni tema pilgu läbi.
Ma ei taha teistele halvasti öelda. Kindlasti olen seda teinud, ka sarkastiline ja süüdistav olnud. Aga ma tean, kui halb tunne see on, kui halvasti öeldakse. Ja ma püüan sellest hoiduda.
Sellest hoolimata, et ma pole ideaalne inimene, ei arva ma, et mul südametunnistust ei oleks. Ehk ei käitu ma igas asjas nii, nagu see võiks õigena tunduda kõrvaltvaatajale, aga kõrvalt vaadates paistavadki kõik asjad nii selged ja üheselt mõistetavad ning ei teki iial kahtlust, kuidas on õige käituda. See pole enam hoopiski nii selge ja ühene, kui ise selles situatsioonis oled. Siis võib mõelda, et kas see on kiusatus, mis su teele saadetud, et su kindlameelsust kontrollida, või on see võimalus, mille elu sulle kätte mängib, et sa selle ära kasutaksid ja sellele selga ei pööraks?
Ja kas südametunnistus ning ausus on alati just sellised, nagu neid eksponeeritakse?
Olen kohanud inimesi, kes teistele väga halvasti ja inetult ütlevad, kinnitades, et tema on aus ja õiglane inimene ning ei talu silmakirjalikkust, ütleb otse välja, mida mõtleb. Sellest hoolimata, et teised end seetõttu halvasti tunnevad - aga tema on ju nii sirgjooneline ja aus otseütleja!
Öelda saab ka mitut moodi. Saab öelda nii, et teine inimene end halvasti ei tunneks, aga saab lajatada ka nii, et teine tümaks on tehtud.
Mina enda arust selline tümitaja just ei ole...
Ja ise arvan, et südametunnistusega on mul ka kõik korras... Kuigi see ehk alati välja ei paista. :) Kõik on ju subjektiivne. Ja arenguruumi on alati.... vahest ka südametunnistuse osas?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment