Täna hommikul läksin tööle ja mis ma näen - päike kuldab puude latvu, taevas on imeilus sini-sinine ja õhus on kevadehõngu, ehkki öösel on lumi maha sadanud.
Kujutle vaid, kui mõnus on tööle minna valges ja veel kaunis päikesesäras! Imeilus! Sellise ilusa vaatepildi peale unustasin isegi eesootava raske päeva, kuidagi nii helgeks läks isegi meeleolu.
Ja tegelikult oligi täna imeilus päev. Hoolimata sellest, et pärast lõunat läks meeletuks ja nii kuni peaaegu seitsmeni välja. Aga see-eest oli hommikupoolik väga ... ütleme - kena. Või armas. Või mis iganes positiivne väljend selle kohta sobiks. Ja ei olnudki raske mõelda pikale pärastlõunale. Ja see muide ei tundunudki pikk. Miski pole raske, kui on positiivsed emotsioonid.
Homme on veel raske päev ja siis neljapäeval ka ja siis on õnneks juba reede.
Kui ma töölt tulin, siis oli päike asendunud kuuga, mis oli juba peaaegu täis ja väljas oli külm ja ümber kuu oli suur-suur ring.
"Ring, ring, ring
ümber kahvatu kuu... "laulis Marju Kuut kunagi. See laul tuli meelde, kui kuuvalguses kodu poole kõpsutasin.
Hommikul päike, õhtul kuu,
öösel suudleb mind Su suu...
Vaat milline värsisepp!:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment