Kui ma eelnevas postituses rääkisin Mati Põldre lavastaja-väljakutsest, siis tegelikult kripeldab mul endal ka üks asi juba pikemat aega, aga no mina pole Mati Põldre ja mina ei julge väljakutset vastu võtta... :(
Umbes paar aastat või poolteist aastat tagasi tuli mulle mõte ühest teemast, mille kohta ma arvaksin, et see oleks midagi sellist, mis võiks huvitada laiemat rahvahulka, sest usun, et sellega on väga palju kokku puutunud, kuid sellest ei taheta rääkida.
Mul on mingid visioonid lavakujundusest ja lavastuse ülesehitusest, mul on temaatika, mul on tekstid, millel lavastus põhineks, aga mul ei ole lavastajat, kes selle ära lavastaks.
Olen sellest ideest rääkinud mitmele inimesele, mõnedele on meeldinud, mõni on ärgitanud mind ennast lavastama, mõni on võtnud mõtlemisaega, kuid materjali väga rusuvaks pidanud - asjast asja pole siiani saanud.
Ma ei ole seda mõtet maha matnud. Olen endiselt seda meelt, et temaatika huvitab laiemat üldsust, sest sellega kokkupuutuvaid inimesi on väga palju. Kuid valusatest asjadest ei taheta rääkida, seda enam on vaja seda teha teatri kaudu.
Lavalt on võimalik paljutki öelda ja mõtlema panna.
Teater peab raputama, igasugust tilu-lilu on meie ümber niigi palju.
Ehkki mulle öeldi just vastupidi - ei taha midagi rasket ja rusuvat mängida, sest elu on isegi raske ja rusuv.
Hm... kuidas keegi ümbritsevat näeb... Minu jaoks on oluline öelda sõnumit, mul peab olema öelda midagi, mis inimestele korda läheb ja neid puudutab.
Ma ei tea, kas ma suudan ennast niipalju usaldada, et ma saaksin lavastamisega hakkama. Ma ei ole endas kindel.
Olen veendunud, et lavastajad on eriline kontingent teatriinimesi, neil on terviku nägemise võime, nad suudavad näitlejalt kätte saada selle, mida nemad tahavad, nad suudavad oma mõtte välja tuua nii, et see saab ka teistele arusaadavaks.
Ma pole kindel, et mina seda suudaksin.
Ainuüksi ideest on vähe.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment