Vähemalt õhtupoolik ja õhtu kulgesid normaalselt.
Proov oli ja mees helistas, kas ta peab mind ära ootama. Ise helistas. Ma ütlesin, et EI PEA, kui ei taha. Aga ta tahtis.
Autos ei rääkinud me endiselt sõnagi.
Aga see ei häirinud mind.
Lihtsalt olen ja mitte millelegi ei mõtle ja südamesse ei võta. Nii on hea.
Eks mul ole heameel ka õnnestunud aktsioonidest - saapad sain ära vahetada, kostüüm läheb keemilisse puhastusse ja vihmavarju eest sain raha tagasi. :)
Kui ma olin arvanud, et keegi ei usu, et ma ise jõupingutusi varju kallal ei teinud, et teda ära lõhkuda, siis tegelikult oldi väga abivalmid ja kuulati ja usuti küll, et esimesel kasutuskorral katki läks. Tahtsin teist samasugust asemele, aga seekord targu proovisin, et kuidas töötab - ja täpselt sama jama! Ei tahtnud hästi kinni minna, mina ei julenud enam proovida, müüja ei saanud ka hakkama ja mul oli isegi hea meel, et ka see vihmavari kinnitas kaudselt minu juttu - oligi praak!
Siis ei leidnud ma sellest poest enam endale sobivat mudelit ja mulle maksti raha tagasi.
Saapapoes rääkisin ka oma mure ära, jõudsin veel viimasel hetkel, sest saapad olid juba ära pakitud, valmis ärasaatmiseks. Otsiti siis minu mudel üles, õnneks oli olemas - ja sobis hästi, ei mingit probleemi!
Ei jõudnud õnne tänada, et nii hästi läks!
Ma oleksin ju varem juba tagasi läinud, kui ma poleks vahepeal mitu päeva piiri taga olnud ja laupäeval matustel, aga rõõm-rõõm, et veel viimasel hetkel jõudsin asja korda ajada.
Kostüümiga on kõige jamam, eks pean ta vist keemilisse viima, ehk siis saab sellest ebameeldivast kangalõhnast lahti. Müüjad ei tundnud muidugi midagi, ju see ainuüksi minu kiiks ongi....
Aga täna lähen küll vara magama, ma ei jaksa enam nii kaua üleval olla...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment