Superisa

Eile jõudsime Eesti teisest otsast tagasi hilja õhtul.
Lahkunust räägiti häid mälestusi, paljud tahtsid sõna võtta, ta oli kõikide südamesse jäänud kui Inimene suure tähega parimas mõttes.
Kõige parem oli ikkagi see, mida rääkis poeg.

"Paljudel on isa olemas, kuid ta on justkui ainult paberil, ta on, aga ta ei osale su elus niimoodi nagu üks isa osalema peaks. Sa tead, et sul on isa, kuid see on formaalne teadmine. Kuid minu isa oli superisa selles tähenduses, et ma ei kujuta ette, et üks isa võiks veel enamat oma lastele anda ja nende heaks teha ja veel toetavam olla. Mul oli ideaalne isa, parim, keda võib ette kujutada, parim, keda võib tahta."

Õnnelik inimene, sest tal oli selline isa.