Masohhist

Mis kasu on kõigist teooriatest ja teadmistest, kui neid enda jaoks rakendada ei mõista?
Mis kasu on positiivse mõttejõu teadmisest, kui ise seda kasutada ei suuda ega taha?

Miks ma pean hakkama enda jaoks mõtlema kõige halvemaid variante ja valmis mõtlema kõige mustemaid stsenaariume?

Ometi oli mul absoluutselt kindel plaan olle neutraalne ja ükskõikne - kuhu see kadus???

Ikka jääb mulle mulje, et kui ma tahan mitte millestki mitte välja teha, siis eeldab see justkui üleolevat ja tigedat suhtumist, aga selline ma ju ka olla ei taha.

Tunnen ise ka, kui vastik ma praegu olen. Ja ma ei saa midagi teha, mind häirib üks asjaolu, samas saan teisest inimsest ju väga hästi aru ja tema käitumine on täiesti normaalne.
Aga ometi on mul justkui reedetu või altveetu tunne.

Kõige ebameeldivam ongi minu jaoks see, et eetiliselt on kõik õige ja mul pole mitte midagi ette heita, aga ikkagi tunnen end nõmedalt ja üksi.

Justkui side oleks katkenud. Tegelikult ongi.

Kaua aega tagasi hakkas see aegapidi katkema, jäi vähemaks ja vähemaks, siis oli ühendav sild olemas, nüüd pole enam midagi.

Ma olen lubanud alustada uut elu ma ei tea mitmeid kordi, ma enam ei luba mitte midagi, sest ma ei saa sellega mitte iial hakkama. Ometi on mulle tõotuste hetkel ikka tundunud, et nüüd, just nüüd olen ma selleks suuteline ja kõik hakkab ülesmäge minema.

Uue elu alustamiseks (õigemini vana stabiilse elu jätkamiseks) pole ju ometi vaja uurida, mida teine teeb või kuidas elab - tehku mida tahab ja elagu kuidas tahab.
Aga ikka kripeldab, ikka tahaks teada...
Masohhist olen või?
Tahan ennast piinata?

Mida see mulle annab?!

Unusta, unusta, pühi peast!!!
Tule mõistusele!
Mõtle, mis sul kõik olemas on!
Ole normaalne!

Miks sa nutad taga olematut sinilindu?!
Tunne rõõmu sellest, mis sul olemas on - ja sa näed, et oled õnnelik inimene.

Khm, ise ka usud, mida räägid...?