Tegelikult peaksin hoolega mõtlema, kas mul ikka on kõike vaja, mida ma näen ja mis mulle meeldib ja veel sobib ka? No ma ei tohiks teha selliseid hetkeotsuseid ja osta seda, mis mulle meeldib. Mõelda oleks ju ka vaja. Või ei ole?
Tänast ostu kahetsen, aga see on kõige mõttetum tegevus, järelikult pean rõõmu tundma.
Aga seda ka nagu ei saa.
Samas on mul meeles ühe targa naise jutt sellest, et kui näed midagi, mis sulle meeldib ja sul on selleks raha olemas, siis osta see ära, hellita ennast, sest muidu kulub raha niisamagi ära, aga sina pole ka midagi saanud. Ja kunagi ei tohi mõelda, et seda ma küll endale lubada ei saa, sest mul pole raha. Sest siis kunagi ei olegi.
Mitte kunagi ei tohi öelda, et mul ei ole raha. Sest siis ei ole ka. Ega tulegi.
Hmmm, huvitav filosoofia muidugi...
Aga ostuhullus olevat ka neuroosi tundemärk... Kunagi kirjutan sellest pikemalt, neuroosist siis...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
ausaltöelda see tee-mis-tahad-osta-mis-meeldib filosoofia ei ole päris tervislik.
mõtle nüüd ise edasi...
kui kõik nii teeksid. kogu aeg.
võiks mõelda mitte tahtmiste vaid vajaduste peale rohkem
just-just... Ega ma Sulle vastu ei vaidlegi... ma olen ise ka täheldanud sellise ostumaania ebatervislikkust ja negatiivset mõju mu rahakotile... :) Inimese vajadused on tegelikult imeväikesed... Parem oleks poodides üldse mitte käia, see oleks igatepidi tervislikum... :)
Post a Comment