Õhtul oli vaja külla minna. Parema meelega poleks läinud kuskile, aga sellest kutsest ei saanud ära ka öelda.
Koeraga ma pikale jalutuskäigule ei jõudnud, pissiring jäi väga lühikeseks võrreldes sellega, mida ma tegelikult oleksin tahtnud teha - noh, nii umbes paaritunnine jalutuskäik oleks parim olnud!
Uni tuli peale, jõudsin 15 minutit tukastada, aga tänu sellele tundsin end natukenegi paremini.
Tegelikult oli ju külas tore, aga ma ei olnud eriti seltskondlikul lainel.
Sellest hoolimata valis keegi vanem naisterahvas mu enda vestluspartneriks ja hakkas pikalt-laialt rääkima oma murest, mis seotud laste ja lastelastega, kes elavad Kanadas ning kelle juurde neil on plaan mehega elama asuda, sest ei suuda kannatada lastest eemalolekut.
Jah, võib küll olla väga üksildane elada siin, kus pole ühtki sugulast, ning igatseda laste ja lastelaste juurde, kelle kasvamist muidu ei näegi ja kes vanavanematest võõrduvad.
Loomulikult on võõrsil algul raske, eriti kui ollakse juba eakad ja kohanemine üldse raskem kui noorena, aga usun, et neile annab jõudu just laste lähedus ja võimalus olla oma kõige kallimate juures.
Kalli inimesega lähed või maailma lõppu ja silm ka ei pilgu, pole hirmu ega kahjutunnet, kõige olulisem on kalli inimese lähedalolek, siis saab kõigist raskustest üle.
Hm, imelik, aga teiste muresid kuulates unustan ära, et tunnen end halvasti ja et enda meeleolu pole just parim ja et üleüldse pole päris hiilgevormis... :)
Oleks võinud ju külas kauem olla, aga koduigatsus tuli peale ja me olime mehega päris ühel lainel, ühekorraga vaatasime teineteisele otsa ja noogutasime - lähme koju!
Kodus on hea.
Ja nüüd ma lähen magama. Ehk saan end välja magada. Loodetavasti mitte sisse magades. :)
Ja homme on väga pikk, toimekas ja hullumeelne päev, mille ma sellest nädalast hoopis maha kriipsutaksin ja vahele jätaksin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment