Kui ma laps olin, siis vahel juhtus asju, mille pärast oli hirmus häbi, aga midagi polnud teha, tuli üle elada ja elu õppetunnid ära õppida.
Aga sellised seigad, mis seotud tugeva häbitundega, on siiani meeles.
Praegu pole ju tegelikult mitte midagi muutunud.
Ikka teeme ju vigu ja arvame, et võtame õppust, tihtipeale siiski nii ei ole.
Kui aga juhtub midagi, mille pärast on kohutavalt häbi, siis on lootust, et see jääb elulõpuni meelde.
Vähemalt ma väga-väga loodan seda.
Sest mõningatele inimestele ei jõua miski kohale, enne kui ta pole oma nahal tundnud häbi, põletavat häbi oma mõtete, sõnade või tegude pärast.
Öeldakse, et häbiga saab läbi. Vahest ehk saab kah, aga see on üsna piinarikas, ja hea, kui seda vältida õnnestub...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment