Kolm tundi tagasi hakkasin sünnitusmajja minema.
Ma ise veel poleks läinudki, ega valud nii hullud polnudki, aga naabrinaine tuli minu juurde, nägi, et ma laua najale end kuidagi üritan toetada, ja ütles, et nüüd pole midagi oodata, tuleb minna.
Asjad olid mul koos, pidin vaid kuidagi autosse saama.
Lootsin, et sedapuhku läheb mul kiiresti, ikkagi kolmas.
Ja kõige enam lootsin, et sünnibki esimesel aprillil, minu arvates nii ilus päev ilmaletulekuks.
Valud läksid tugevamaks ja tihedamaks, vaatasin pingsalt kella - kas ikka jõuab esimese kuupäeva sisse??
Juba üksteist - jõuab küll... Veerand kaksteist - jõuab... Pool kaksteist - taevake, ta peab kiirustama... Kolmveerand kaksteist - no tule juba, kiireks läheb.... Viie minuti pärast südaöö - ei, vist ei jõua....
Ei jõudnudki...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
aga proovi järgmine kord paremini ajastada (A)
:P
Eeee...., ma arvan, et ma enam ei provvi...:D
Post a Comment