Paratamatud valikud

Milline võrratu hommik!!!!
Päike paistab, linnud laulavad ja rõõmus on olla.
See on just üks selliseid hommikuid, mil ma igatsen oma aeda, kus hommikukohvi juua!

Loomulikult saan ma ka rõdul juua ja kaunist kevadet nautida, aga see pole päris see...

Tore oleks mõnuleda pühapäevas, mõnus oleks minna jalutama ja lihtsalt OLLA, aga õnnetuseks on mul kõik nädalavahetused täis tööd, proove ja loenguid, ja nüüd, kus mul enam MITTE ÜHTEGI VABA päeva pole jäänud, hakkab see mind juba häirima.

Kui aeg-ajalt mõni laupäev või pühapäev hõivatud oli, siis ei morjendanud see mind, kuid nüüd, kus pole enam ühtki sellist päeva, kus ma saan lihtsalt olla ja planeerida päeva enda äranägemise järgi, hakkan vaikselt üle keema.

Vähemalt ÜKS päev peaks inimesele tema enda jaoks olema.

Ma ei saa öelda, et mu vabad päevad oleksid sisustatud ebameeldivate asjadega (vastupidi ju!!), kuid ikkagi häirib mind kasvõi seegi, et ma ei saa mõnuleda voodis just nii kaua kui tahan, seal lugeda ja rahumeeli aega venitada, sest pole kusagile kiiret.
Või nagu tänagi - imeilus ilm ja ma läheksin heameelega koos mehe ja koeraga matkaradadele jalutama, kuid ma ei saa seda teha, sest pean jõudma lausa mitmesse kohta.

Mis mul viriseda - need on mu enda valikud ja teada on, et kevad läheb alati hirmus kiireks, seda enam, kui mitu lavastust on soolas, ise võtsin endale veel täiendõppe lisaks, tööl tõotab suisa hullumaja tulla...

Niigi pean tegema rasked valikud. Või noh, mis nad nüüd nii rasked, tegelikult on näitlemine ikka alati olnud esikohal, teisi asju olen tahtnud kõrvalt harrastada, aga praegu, kevadel, seisan silmitsi tõsiasjaga, et kõhutantsu pean sinnapaika jätma, sest ma lihtsalt ei jõua proovidesse, ka seal tulevad esinemised, aga minul hakkavad kõik proovid kokku langema.

Lavastuste proovid pean juba ainuüksi sellepärast esikohale seadma, et seal on ka teised inimesed, kellega pean arvestama, kõhutantsus pole hullu, kui mõni ära jääb, see rohkem mu enda kaotus.
Ise mõtlen, kas ma suudan üksi midagi tasa teha ja järgi teha - vist mitte. Tehnikaid harjutada ja mehaaniliselt tantsusammud ära õppida - seda küll, aga lihvida ja koostööd - seda ma ei saa.
Ja millal mul olekski aega veel üksigi kõhutantsu harjutada??? Sellist aega lihtsalt ei ole, kui ma jõuan koju tavaliselt õhtul kell kümme või üksteist.
Nii olen enda jaoks PEAAEGU leppinud tõsiasjaga, et kõhutants on minu jaoks jälle varjusurmas... Hirmus kahju on, kohe väga kahju, aga valikute tegemine pole kunagi kerge, ikka on midagi kaotada ja midagi võita.