Alatus, kadedus, õelus, egoism, tagarääkimine, eneseupitamine, virisemine, enesehaletsus, ärapanemine, valetamine... rohkem ei tule esimese hetkega meeldegi - kõik pahelised, aga väga inimlikud omadused.
Kes saaks öelda, et ta neist vaba on?
Mina küll mitte.
Ei arva ma, et olen hea ja tore ja tubli ja kõik teised halvad mu ümber. Pigem vastupidi. Enesekriitiliselt leian, et minus on kõik need loetletud omadused olemas ja kindlasti veel teisigi, mida praegu kohe meelde ei tule, kõik võtan omaks.
Vahest ei ole ma üdini paha, aga minus on halvemaid pooli, mis vahetevahel minus välja löövad ja millega ma teistele inimestele võin põhjustada ebameeldivusi.
Ma ei ole selle üle uhke, aga ma olen selline ega püüa end paremaks teha kui olen.
Kindlasti ei avaldu need halvemad pooled alati, vaid ainult teatud olukordades.
See on pime ala ja peidus pool, mida ma ka ise ei tunne, vaid õpingi tundma tänu kriitilistele olukordadele, kriisisituatsioonidele ja inimestele, kes mulle neis olukordades tagasisidet annavad.
Olen tänulik, kui seda on tehtud mõistvalt ja arusaamisega, et minagi pole ideaalinimene, vaid tavaline lihast ja luust olevus oma vooruste ja puudustega.
Tajun minagi teinekord ärapanemist ja peeni vihjeid otseütlemise asemel, aga siis mõtlen enesekriitiliselt, et küllap mu enda käitumine on seda tinginud. Suhted pole kunagi ühepoolsed, ikka kahepoolsed.
Kuulates vahel enesehaletsusenootidega meest kõnelemas, siis lähen trotsi täis ja ei suudagi (loe: EI TAHAGI!!!) väga mõistev olla, nii vastu hakkab selline ennast haletsev väljenduslaad.
Ja kui ma ise niimoodi käitun, miks ma siis teistsugust suhtumist endasse ootan? Pole ju põhjust. Teistel viskab samuti selline käitumismaneer ära ja parema meelega torgiks veel lisaks ja tegelikult ei tahakski sellise inimesega niiväga suhelda.
Kui oma käitumist ja teistesse suhtumist kriitiliselt ei jälgi, siis võibki ühel hetkel avastada, et ollakse üsna üksi jäänud ja polegi kellegagi rääkida...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment