Tuesday, April 1, 2008

On lootust???

Kui ma siin mõni päev tagasi ütlesin, et olen leppinud oma olukorraga, ehkki vahel on tühi tunne, siis täna õhtul tundsin kuidagi väga selgelt, kui hea meel mul oli, kui mees oli söögi valmis teinud ja mulle helistas, et ma töölt koju tuleksin, ta ootab mind.
Kui ma tulin, siis ootas aknal ja oli mulle toidu serveerinud. :)

Ta on oma kannatlikkuse ja armastusega mu südant tasapisi võitma hakanud ja ma hakkan temas üha enam nägema seda meest, kellesse ma kunagi armusin. Temas on jälle avaldunud need jooned, mis mulle kunagi temas meeldisid. Ta tahab mu eest hoolitseda ja see on armas.
Ma ei saagi aru, kuhu olid need head omadused vahepeal kadunud? Ja miks olid kadunud?

Kui palju oli selles mu enda süüd?
Aga vahepealset kaugenemist poleks ju tekkinudki, kui ta oleks kogu aeg niimoodi käitunud nagu praegu. Nii ma arvan, aga ma ju ei tea.

Küllap oli meile seda õppetundi vaja.

5 comments:

Kristiina said...

Oi, kui hea on seda lugeda :)
Hoian teile pöialt, et läheks järjest paremini!

Trulla said...

Küllap oligi (seda õppetundi vaja). Ja kui suutsite sellest mõlemad midagi õppida, siis tõuseb teie suhe edaspidi uuele ja paremale tasandile.

Muidugi ei maksa optimismiga üle pingutada. Tuleb ka tagasilööke ja tuleb aegu, mil rutiin jälle nahaalselt sisse imbub ning võib taas teie vahel susima ja paksu verd tekitama hakata. Kuid praegu on kevad, särav päike sulatab inimeste südameid ja meeli ning tore on seda tajuda ja märgata. Naudi head ilma ja head suhet just nüüd, siin ja praegu - et oleks, mida mäletada kui tulevikus taas taevas pilvitama peaks kippuma ja kõhklused või kahtlused horisondile ujuma.

Eks see rutiin ole, mis tähelepanuavaldusi tapma kipub kahe inimese vahel. Ja eks see enamjaolt ikka ka kahepoolne soikumine kaldub olema. Üks ei kingi enam lilli nii sageli (ega tee muid väikseid üllatusi mida suhte alguses tegi), teine ei sära enam nii kirkalt kui ta seda suhte alguses tegi. Ja nii see suhe tuhmuvat tundubki. Siis on vahel hea, kui mõni selline suur emotsionaalne aste vahele tuleb, millest üle ronimisel endid ja oma suhet paremini mõistma ja hindama saadakse. Aga samas muidugi on sellised kriisid niivõrd tundlik teema, et neid tohib olla vaid vähe ja jaopärast - sagedasel ja ülemäärasel pruukimisel kaotavad nad oma raviva toime ja nagu iga medikament, mis väikeses koguses on ravim, aga suurel hulgal tarbituna mürk, võivad lõppkokkuvõttes ka rigor mortiseni viia.

Ilusat kevade jätku :)!

valgeseelik said...

Aitäh, Kristiina ja Trulla! Eks ma usun ise ka, et tagasilööke võib tulla, aga heameel oli sellestki, et ma ise tundsin end hästi ja suutsin tema ootustele vastata.
Ei tea ju, kuidas edasi, aga praegu on asi lootustandev.
Küllap on kevadelgi selles oma osa.:D:D:D

Algarv said...

Tahan sulle ühe väikese nõuande sokutada. Tean omast käest, kui palju aega blogivärk võtab. Et sa nüüd, kus teie suhted on heas seisus, ei jätaks meest teisele kohale virtuaalmaailma järel. See võib tekitada solvumist ja suhete halvenemist. Päriselu esikohale ja alles siis kui aega üle jääb, tuleb "see meie salajane elu" blogimaailmas.

valgeseelik said...

Oi, kullakene, ma ju tean, et Sul on õigus!:) Aga kirjutamine on üks mu nõrkusi... kuid ma luban, et püüan siiski mehele rohkem aega pühendada. :)