On lootust???

Kui ma siin mõni päev tagasi ütlesin, et olen leppinud oma olukorraga, ehkki vahel on tühi tunne, siis täna õhtul tundsin kuidagi väga selgelt, kui hea meel mul oli, kui mees oli söögi valmis teinud ja mulle helistas, et ma töölt koju tuleksin, ta ootab mind.
Kui ma tulin, siis ootas aknal ja oli mulle toidu serveerinud. :)

Ta on oma kannatlikkuse ja armastusega mu südant tasapisi võitma hakanud ja ma hakkan temas üha enam nägema seda meest, kellesse ma kunagi armusin. Temas on jälle avaldunud need jooned, mis mulle kunagi temas meeldisid. Ta tahab mu eest hoolitseda ja see on armas.
Ma ei saagi aru, kuhu olid need head omadused vahepeal kadunud? Ja miks olid kadunud?

Kui palju oli selles mu enda süüd?
Aga vahepealset kaugenemist poleks ju tekkinudki, kui ta oleks kogu aeg niimoodi käitunud nagu praegu. Nii ma arvan, aga ma ju ei tea.

Küllap oli meile seda õppetundi vaja.