Kepikõnnivaimustus

Täna rääkis kolleeg, et läheb nädalavahetusel kepikõndi tegema, 23 kilomeetrit, maratonirajal. See on suur rahvaüritus.

Ta pole enda sõnul eriti trenni saanud teha, aga minus tärkas küll huvi. Mul keppe pole, aga neid saaks ju laenata või osta, aga väga huvitav oleks end proovile panna.

Ma ise arvan idealistlikult, et ma saaksin hakkama küll, mis see siis ära kõndida poleks! :)
Liikumist ma ei karda ja papist plika ei ole! :)
Juba leppisime kokku, et saame ehk mõnel õhtul koos trenni minna tegema, aga õnnetuseks on mul nädalavahetus proovidega kaetud ja mul ei tule sellest matkast mitte midagi välja!
Niiiiiiii kahju... :(

Juba nägin end vaimusilmas keppidega uljalt kõndimas. :D:D:D
Hetkeks käis isegi peast läbi mõte, et mees võiks ju ka tulla, aga tema ei taha tempokat liikumist, talle oleks see ilmselgelt ülejõu käiv.

Aga mina võtaksin heameelega kolleegidega punti ja hakkaksin kepikõndi harrastama. Parajalt mõnus koormus ja värske õhk - mis sa, hing, veel tahad?!

Ja kas meil siin vähe kohti, kus kõndida?!

Mehega käime jalutamas küll, aga meie tempo on ikka väga aeglane, küllap tervisele kasulik on see liikumine ikka, aga erilist koormust organism küll ei saa.
Vaja oleks tempokamat liikumist.

Aga siit idee - kingin mehele sünnipäevaks kõnnikepid! :)
Väike vihje või nii... ;)
Ehkki ma kujutan ette, et ta sureb kõigepealt valehäbisse ära! :D:D:D
Mõelda vaid, tema ja - kepikõndija!!! :D:D:D

Ja mis me koeraga teeme? Seome keppide külge ja lippab kaasa? Või muretseme koerale ka kepid? Saab ta kahega hakkama või on nelja vaja???? :D:D:D