Mart Kivastik
"Meie isa, kes sa oled..."
Lavastaja Margus Kasterpalu
Osades: Hannes Kaljujärv
Leino Rei
Tanel Jonas
Marika Aidla
Athena Keskuses
Kuna Kivastik mulle meeldib, siis tahtsin seda lavastust näha.
Tunded olid väga vastakad. Need asjad, mis mulle alguses vastu hakkasid ja võõrkehadena tundusid, asetused hiljem oma kohale.
Mõned asjad panid mõtlema.
Kui palju on meile üldse aega antud? Me keegi ei tea seda.
Me teeme plaane, aga võib-olla järgmist sekundit, minutit, päeva meie jaoks enam ei tulegi.
Me lükkame tähtsaid asju edasi, arvates, et küll meil on veel nende jaoks aega, aga seda aega ei pruugi enam olla ega tulla.
Üksteisest möödarääkimine, möödaelamine, lähedaste mittemärkamine, hoolimatus-hoolimine.
Miks mõned lapsed on armsamad kui teised, miks me ühtedest hoolime ja teisi ei märkagi.
Miks mõni suudab kõike andestada ja mõista, teine tegeleb vaid iseendaga ega tahagi midagi mõista.
Miks me peame kellegi kaotama, et saaksime aru tema väärtusest ja sellest, et teda armastame.
Miks vahel on tunne, et me ei saa oma eluga hakkama ja me pole midagi väärt.
Miks me arvame, et kõik inimesed peavad olema ühesugused, miks me ei talu teistsuguseid inimesi.
Miks me vihkame teises neidsamu jooni, mis meis endis on olemas.
Mõtteid tuli veel ja veel.
Mehe sõnul pani see näidend tedagi mõtlema. Ta küll ei täpsustanud, mille üle, aga ma loodan, et ta ei bluffinud minu meeleheaks. :D
Igal juhul ta ei kurtnud, et igav oleks olnud ja et parem oleks kodus maganud. Hea seegi. :)
Aga kell on palju ja ma lähen magama.
Hommik ootab tegusat mind.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment