Kui ma täna lavastuse koha pealt sõna võtsin ja oma visioonist rääkisin, siis tuli mulle silme ette visioon endast kui lavastajast ja esimest korda mõtlesin, et äkki ma isegi saaksin ka ise lavastamisega hakkama.
Olen seda mõtet kogu aeg tõrjunud, sest mulle on tundunud, et mina ei oska ega saa sellist protsessi juhtida, lavastajad on minu jaoks väga eriliselt andekate inimestena tundunud, et hakata end nendega ühte ritta seadma.
Ometi tundub, et ma siiski näen, kui miski on väga sobimatu lavastusse, ja mul ju ometi tekib pilt silme ette, millisena ma lavastust näha tahan. Ja kui mul juba on visioon, siis ju ma ju tean, mida ma tahan.
Järelikult pean ma oskama seda ka näitlejatelt kätte saada.
Ei, ma ei ole veel lavastamise mõtet maha matnud.
Sest minu idee on endiselt tagataskus ja ükskord teen ma selle teoks niikuinii.
Kummaline, millist tõuget on vahel eneseusuks vaja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment