Surnuaial

Poja juures käisime ka. Istusime seal tükk aega.
Meie surnuaed on ilus, tahetakse kujundada rohkem metsakalmistut. Liivakääpad ei sobigi sinna metsa alla, palju ilusam on roheline muru, minimaalselt lilli ja hauaplaat.
Meil on ammune mõte istutada hauale väike kääbusvormi puuke, aga me pole selleni ikka jõudnud.

Surnuaia äärealal oli silmariivav vaatepilt mahaloobitud küünlatopsikutest. Küllap olid lähemal olevate haudade hooldajad põlanud pikaks teed prügikastide juurde ja nii oli iga väikese maa tagant kokkukraabitud okaste-okste hunnikud, mida "kaunistasid" küünalde topsid.

Mõistetamatu käitumine minu jaoks.
Okstehunnikust saan ma veel aru, need ei riiva ka nii silma, ikkagi looduslik materjal, aga just need võõrkehad - veepudelid, küünlatopsid - olid südamele valusad vaadata, eriti just praeguse koristuskampaaniate valguses.
Mis toimub küll nende inimeste hinges, kes niimoodi oma lähiümbrust reostavad?