Friday, November 23, 2007

Milleks meile emotsionaalsed vajadused? Saab ka ilma...

Üleeile olin sellises emotsionaalses seisus, et see pumpas mind vist absoluutselt kõigist emotsioonidest tühjaks.

Õnneks sain sellest rääkida K-ga, sain kirjutada ja oma emotsioone igal võimalikul moel välja elada, ka lõputute pisarate näol, ning eile hommikul ärgates oli peavalu, kuid pea oli absoluutselt kõigist mõtetest tühi ja sinna ei tulnud isegi päeva jooksul ühtki mõtet.
Nii oligi eile väga mõttelage olla ja see sobis mulle igati.

Mannu näitas mulle oma kommentaaris minu eelmisele kirjutisele väga ilmekalt, et mul pole mõtet mitte millegi pärast muretseda, sest maailmas on palju hullemaid asju, mida mina ei pea läbi elama, mul on kõik olemas ja ma võiksin rõõmu tunda neist asjust, mis mul olemas on.

Olen sellest varemgi oma blogis kirjutanud, et ma saan sellest väga hästi aru. Olen korduvalt tõotanud :), et hakkan hindama asju, mis mul olemas on, ega nuta enam nende asjade pärast, mida mul ei ole.

Kuid Maslow vajaduste püramiid paneb asjad väga ilmekalt paika: kui meie füsioloogilised vajadused on rahuldatud, siis vajame me lähedust ja turvalisust ja tunnustust ja eneseteostust.
Kui puudub söök ja jook, eluase või töökoht, siis me ju eriti ei mõtlegi ei lähedussuhetele või tunnustusvajaduse rahuldamisele, siis tahaks ikka esmalt süüa-juua ja peavarju.

Nii ongi, et ma oma suhtelise heaolu otsas hakkan tunnetama minu jaoks oluliste vajaduste puudujääki.
Jah, ma tean, et kõrvalt vaadates tunduvad need pseudoprobleemidena, küllap need seda ongi, aga hetkel on mul teatud vajadused, mille täitumine on minu jaoks oluline.

Samas on muidugi hea, kui keegi tõmbab mind maapeale ja meenutab, et mul on kõik enam-vähem vajalik olemas ja see, millest ma puudust tunnen, ei ole just elu ja surma küsimus...

Eks ma ikka enamuse ajast suudan nii mõelda ka, aga vahel tulevad mustad augud ja siis tundub kõik hirmus trööstitu...
Kui ma selle trööstitu aja üle elan, küllap siis suudan end jälle käsile võtta ja rõõmu tunda asjust, mis mul olemas on ja millest peaksin head enesetunnet ammutama.

6 comments:

Mannu said...

Just. Ka mina alati mõtlen, kui midagi natuke pahasti on, et ma peaksin ju rõõmu tundma sellest, mis mul ON, mitte selle üle kurvastama, mis mul olla VÕIKS.

Eks meil kõigil ole halbu ja häid aegu. Selge on ju see, et üksi oleks neist raske välja rabeleda. Ikka on hea, kui keegi tuleb ja oma abistava käe pakub, et Sind maa peale tagasi tuua.

Iga päev tuleb vähemalt üks heategu teha! :)


Tuju juba parem? :)

kukupai said...

Maslow püramiid paneb inimeste vajadused paika siiski ühiskonna tasemel ja selge see, et põhivajadused peavad saama rahuldatud. Aga inim esed on erinevad. On ka selliseid, kes ei tahagi rohkemat (või nad ei oska tahta). Kuid emotsioonid kuuluvad inimese juurde ja nende puudujääk pärsib kõige tavalisemat inimeseksolemist.
Kui juba oled kord tunda saanud hoolimist, armastust, tunnustust, jääb see vajadus püsima ka siis, kui mõned elementaarvajadused on rahuldamata. Ja oma kogemustest võin öelda, et ennem olgu mul materiaalses mõttes vähem, aga mul peab olema lähedasi, nendega koos saab ka muust üle. Nii et selles püramiidis need tasandid osaliselt kattuvad ja põimuvad.
Oskus pisiasjadest rõõmu tunda on suurem, kui on võimalik seda rõõmu kellegagi jagada.
Aga niikaua kui on veel ükski inimene kõrval, ei ole jah mõtet kurta kõige selle üle, mis puudub. Ka üks inimene võib halli päeva päikeseliseks muuta.

myself said...

see on elementaarne. peabki mingi rahulolematus ikka sees olema. sest muidu poleks arengut, kui kogu aeg ainult rahul olla :)

valgeseelik said...

Aitäh, Mannu, Kukupai ja Myself!
Kulla Kukupai, olen Sinuga vägagi nõus, kui Sa ütled, et "Kui juba oled kord tunda saanud hoolimist, armastust, tunnustust, jääb see vajadus püsima ka siis, kui mõned elementaarvajadused on rahuldamata".
Täpselt nii ongi! Kui ma olen olnud KODUS ja tundnud seda kõige paremat tunnet, siis ma võin elada ka kõrbes või mägismaal onnis ja mulle pole mitte midagi muud vaja kui vaid seda õiget inimest enda kõrvale, kellega koos on tunne, et olen KODUS, siis olen ma valmis olema ka söömata-joomata ja mulle pole vaja mõttetuid asju.

Eks mul ole patt nuriseda, kui mu ümber on nii palju toredaid inimesi, kellel mu käekäik ja emotsioonid korda lähevad - aitäh teile!

joodikupoeg said...

Väärtustest ja vajadustest saad täie rauaga aru alles siis, kui neid enam pole. Kui HEA on igapäevaselt su kõrval, siis arvad, et nii on ja jääbki igavesest ajast igavesti, aamen!
Hull lugu, aga nii see on. Hinnata olemasolevat, kui lihtne see tundub....
Täna on raske päev, vigisen ja kurdam, kus aga vähegi saan:(

valgeseelik said...

Oh, kulla Joodikupoeg, tahaks Sulle Su pahural päeval väga midagi lohutavat ja head öelda...
Ma saan väga hästi aru, mida mõtled, ja ma tean, et Sul on õigus - me ei oska sageli hinnata seda, mis meil on, alles siis saame aru, kui selle kaotame. Sina oled seda väga valusalt tunda saanud.
Ja Sul on ka õigus mõnel päeval ollagi pahur ja toriseda.
Kui Sul see vajadus on, siis tule siia ja torise ja kurda, kuulan heameelega.