Friday, November 30, 2007

Kuulekad naised

Vaatasin õhtul filmi "Kuulekad naised" ETV kanalilt.
Keegi, - vabandust, ei mäleta, kes, palun vabandust,- oli oma blogis selle kohta päris krõbedalt väljendunud.
Et mis naised need ka üldse on - see oli leebe variant tema teemakäsitlusest.

Kui ma asutasin end seda filmi vaatama, siis mehele millegipärast ei meeldinud see teema ja eessõna Jüri Pinolt, läks vihaselt magama.
Mille peale ta küll pahandas?

Kui ma kuulasin Jüri Pino eessõna, siis ausalt öeldes ootasin ma midagi väga räiget ja täiesti vastuvõetamatut, mida ma ei suuda aktsepteerida ja mis sunnib mind ahastades käsi taeva poole tõstma ja taevaseid vägesid selle ülekohtu vastu appi kutsuma.

See, mida ma nägin, pani mind õlgu kehitama. Nojaa, mõne abielupaari puhul oli küsitavusi küll.
Suu kleeplindiga kinni? Naise "EI" ei tähenda midagi? Naine peab vait olema? Mees otsustab, milline soeng naisele tehakse? Milliseid riideid naine kanda tohib?

Kuid naine oli selle kõigega ju nõus ja väga rahul! Mis õigus on siis minul kõrvaltvaatajana seda hukka mõista? Kui talle meeldib seda teha, miks ta siis ei võiks nii elada?

Tunduvalt raskem oli naistel, kes olid harjunud olema iseseisvad ja iseotsustajad ning nende puhul tekkis küll küsimus, miks ei võiks leida kompromisse oma konfliktides, miks ei õpita lahendama tülisid võitja-võitja meetodil, vaid leitakse, et vaid naisi on vaja alla suruda, nendelt võtta ära sõnaõigus, ja siis on kõik korras?

Võib-olla ei olnud selles filmis minu jaoks midagi uut või šokeerivat sellepärast, et suurema osa oma abielust olen elanud samamoodi.
Kui ma jäin lastega koju ja sõltusin mehest materiaalselt, siis muutus olukord suhteliselt ebameeldivaks. Mulle heideti pidevalt ette, et ma ei teeni midagi ja olen muiduleivasööja, ka kõige tavalisemate tarbekaupade pärast olid tülid. Ma ei taha seda aega meenutada.

Aga - näiteks oli minu jaoks elementaarne, et mina tulin enne teisi üles ja tegin kõigile söögi valmis, nii lastele kui mehele. Isegi kui mees pidi varahommikul (nt. poole viie ajal) tööle minema ja mina oleksin saanud magada, ei teinud ma seda kunagi, vaid ärkasin varakult ja tegin talle kõik valmis, et tal kõik ikka olemas oleks ja ta tühja kõhuga ei peaks tööle minema. Mis siis, et ta oleks saanud ka ise teha, aga mulle meeldis seda teha ja mina leidsin, et on minu kui naise kohus seda teha.
Pealegi tahtsin ma teda kallistuse ja musiga ära saata ja akna pealt lehvitada. See oli olulisem kui uni.

Kui sa kedagi armastad, siis sa teed ja sul ei teki küsimust, miks ma pean seda tegema või et see on mulle vastumeelne. Ma ju tahan hellitada inimest, keda ma armastan, see on minu jaoks loomulik kooselu osa.

Ja loomulikult oli elementaarne, et kui mees koju jõudis, oli tema jaoks söök valmis (laste jaoks muidugi ka) ja majapidamistööd tehtud, et temal poleks vaja midagi teha.

Aga kui lapsed väikesed olid, siis oli selliseid toiminguid ikka, mida vaja teha oli, ja neid tegime ikka koos.
Ja ega see, et mina siis paljusid asju tegin, ei tähendanud, et mees siidikäpp oleks olnud.
Ja hiljem, kui olud muutusid, siis hakkas hoopis mees süüa tegema ja see tegevus on üks tema meelistegevusi.

Hm, kui filmis nägin, et naine pesi mehe selga, ja selle kohta kommentaari, et "paljud armastavad naised ei teeks seda iialgi", siis jäi mul küll suu ammuli... Taevakene - see on ju imeline, kui ma saan oma armastatud ja jumaldatud meest pesta, no ma peseksin ikka väga põhjalikult...., see oleks lausa eelmängu eest... :) Ma ei saanud küll aru, mis selles tegevuses taunimisväärset oli??????

Aga eks igale asjale vaadata erinevalt...

Muidugi on kummaline, et mees, kes ootab naiselt kõiges korda ja puhtust, ise mustad sokid põrandale loobib, aga kui naine sellega rahul on... mis seal ikka.
Kui on kokku saanud domineeriv mees ja alluv naine, siis nad ju sobivad, peaasi, kui ise rahul on.

Raskem juhus on see, kui naiselt nõutakse vägivaldselt muutumist allaheitlikuks, ilma et mees leiaks, et tema enda käitumist ja suhtumist tuleks ka muuta.

See, et mulle meeldib näiteks mehele hommikuti süüa teha ja teda hellitada ja ma tema eest hoolitsen, ei tähenda, et ma peaksin vait olema, kui mulle miski ei meeldi, ja et mul sõnaõigust ei ole.
Minul ei ole sõnaõigust olnud, olen pidanud vait olema, olen olnud sõltuv. Igasuguseid aegu on olnud.
Ma arvan, et olen siin elus päris palju õppinud ja praegu on palju asju teisiti, tegelikult on peaaegu kõik teisiti kui aastate eest.
Aga mitte halvemini.

10 comments:

kukupai said...

Mina ei pidanud suud kinni ka siis, kui majanduslikult pidin mehest sõltuma (lastega kodus olin), aga mulle ei heidetud kunagi ette, et ma muiduleivasööja oleksin. Olin muidugi kaval ka, otsese rünnaku asemel kasutasin meelitamist jms.
See on tõsi, et kui inimesest hoolid, tahad talle heameelt teha ja siis ei ole kohustused rasked ka. Vaatasin ühe silmaga ka seda filmi (kõike ei saanud, meie Tups haige ja pidin temaga tegelema). See koht, kus ema tütart õpetas, et kõike teeme isa meeleheaks, sest tema on majas kuningas, mulle küll üldse ei meeldinud. Sama asja oleks saanud väljendada teistmoodi - meil kõigil on siis hea olla.
Peres on ju kõige tähtsam, et kõigil oleks seal hea, siis seda peret hoitakse ja väärtustatakse.

valgeseelik said...

See koht filmis ei meeldinud mulle ka... oleks sobinud Sinu variant või "sest me armastame issit väga ja issi armastab meid ka" vms.

Eks mehed ole erinevad, mõni mees tahab võimalikult valusalt ja palju haiget teha, oskab lüüa kõige valusamasse kohta.

Tark naine ongi kaval... mul on arenguruumi. :)

joodikupoeg said...

Sa oled hea naine!
Selge, et dünaamilises kooselus prioriteedid muutuvad, arutasime mõnikord isekeskis ka seda, mis siis saab ja kuidas, kui mina koduseks jään. Siis hakkan mina sinu eest hoolitsema, ütles naine. Aga mida sa siis praegu teed, küsisin. No praegu ma ju hoolitsen ka, ei jäämnud tema vastust võlgu:)
Just selline ta oligi, et kallid-musid ja aknal lehvitamine.....
Täna on 40. päev.

valgeseelik said...

Aitäh! Armastus ei jätagi muud võimalust kui armsamat hellitada ja tema eest hoolitseda, ja kui see on vastastikune - mis võiks veel parem olla?!

Anonymous said...

ilmselt nonde naiste puhul seal filmis on see ainus viis kuidas nad ei nõiaellastuks.
ise ei oleks ma ei selline ega ka teistsugune....
ah eks see kristlik udu teebki inimesed pisut alarenenuks

kukupai said...

Joodikupojale - vana uskumuse järgi on 40.päev see, mil hing lõplikult hüvasti jätab. Edasi jäävad kaunid mälestused...

Shalaya said...

minule meenutas see eilne dok ollivuudi filmi Stepford wifes, ehk siis naine peab olema ilus nukk, kes täidab kõiki käske nagu programmeeritult.
vabandust, aga eelkõige olen ma inimene ja isiksus, samaväärne mehega, ja alles siis naine.
mees, kes ei suuda enda kõrval taluda ja austada!!! teist inimest ja tema arvamust, võtku endale koduabiline ja kumminukk.
kooselu ja abielu on tiimitöö, mitte alluvussuhe.

ei akka siinkohal uuesti üles kiskuma läbi ekseldatud teemat, et naine peab jõudma käia tööl, tegema ka kõik kodutööd ja siis selle kõrvalt olema veel ilus ja alati valmis.
ka naine on inimene.

kukupai said...

Üks minu tuttav mees ütles kord, et naine on inimese parim sõber.

Mannu said...

Tead.. minu venna ongi sealt pärit.
Nüüd sai just kaks aastat täis, kui ta meie juures elanud on. Nüüdseks on ta juba kuueaastane ja armastab meid ülekõige maailmas!
Jaanuaris lähme temaga juba neljandat korda viimase kahe aasta jooksul Aafrika mandrile reisima..
Ma arvan, et temal on vedanud.. vedanud, sest temal on nüüd emme ja issi ja SUUUREPÄRANE ((H)) õde ja veel kaks venda.. :)

valgeseelik said...

Väga-väga armas. Mitu õnnelikku inimest maailmas rohkem! :)