Lõpetasin järjekordse raamatukogu raamatu. Ehk on lootust seekord raamatud isegi tagastada? :)
Muidugi võinuks arvata, et ma haigena voodis lamades aina lugesin, aga mitte sinnapoolegi!
Kuid pidanuksin seda tegema, sest tähtaegadega läheb ikka pakiliseks...
Niisiis - Julia London "Pulmadest pääsenud" (Armastusromaan).
Tegelikult ei saanud ma üldse aru, kuidas ma selle raamatu endale tookord letilt haarasin, see pole päris see, mida ma lugeda armastan. Aga võtnud ma ta olin. Ja läbi lugeda tuli.
Ja kui mul siin kolmapäeval päris mannetu ja trööstitu olemine oli, siis arvasin, et lugemisega peletan mõtteid eemale ning teen vähemalt midagi kasulikku.
Aga see oli igati paha valik sellise olemise jaoks. Mõnest eneseabiraamtust oleks palju rohkem kasu olnud.
Raamat on paksu armastust täis ja see polnud hoopiski see, mida mina oleksin tahtnud lugeda. Samas usun, et ega mingi muu teema poleks mind üldse köita suutnud, siis ma poleks niigipalju keskenduda suutnud.
Armastus vähemalt köitis. Ja muidugi õnneliku lõpuga. Mitte nii nagu päris elus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Päris elus on ju ka mõnikord armastuslood õnneliku lõpuga. Loodan, et ka sinul tuleb selliseid ette.
Oled sellistest kuulnud või? :(
Minul praegu küll ühtki meelde ei tule...
Kui juba lõpp, siis ei saagi armastuslugu olla õnnelik. Samas või õnnetunne olnu üle jatkuda ka peale lõppu...
Nojahh, mis ma siin ikka:(
Joodikupoeg, Sa oled jälle kurvas tujus, eks....
Mul on nii kahju... ma ei oska Sulle kuidagi toeks olla, saan vaid häid mõtteid saata...
Ma saan aru küll, et nii paha on lugeda igasuguseid tobedusi, kui...
Kas Sul tuleb vahel mõte, et mille üle siis inimesed tegelikult nurisevad? Mõttetute asjade üle ju... Kui on palju suuremaid kaotusi ja hingevalusid ja raskusi...
Mis kellegi jaoks parajasti oluline on ja mis parajasti kõige valusamalt hinge kriibib...
Post a Comment