Täna oli trupil esinemine. Kahjuks ilma minuta, mina olen hoopis kodus sirakile ja köhin oma köhimisi ja mõtlen masendavaid mõtteid.
Loetavasti on teistelgi masekaid, aga vist rohkem sügiskaamosest tingitult. Mind see ei morjenda, mind panevad põdema hoopis muud asjad.
Kaisu ja kalli raviksid hästi kõiksugu masendusi.
Ja kuigi ma vahepeal olin nii tubli, et leidsin, et mul pole mingeid lisaabisid (nt. nagu R. ja L. ja M.) vaja, siis praegu ma enam nii kindel ei ole.
Iseasi, kas sel kõigel mõtet on, eks ma ju sisimas tean, et ma ise olen ainus, kes mind aidata saab.
Pagan võtaks, elu pole ometi selleks, et põdeda ja taga nutta mingeid võltstundeid ja inimesi, kes tegelikkuses ei ole hoopiski need, kellena end on üritanud näidata!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Elu on üks ja ainus ning loomulikult tuleb ette paremaid ja halvemaid päevi. Aga see on küll kindel, et igasugu tobedate asjade pärast põdemisele neid päev lihtsalt ei raatsi kulutada.
ATTERDAG! (Homme on jälle päev) raamatust Vihavald (Herman Sergo)
Jah, kulla Kukupai, kui ma kaine mõistusega seda suudan võtta, siis mõtlen samamoodi, et pole tarvis põdeda ja niisugusele tobedusele oma päevi raisata.
Aga õnnetuseks ei ole alati kainet mõistust tagataskust võtta...
Post a Comment