Alustasin mingi raamatu lugemist, et püüda vähegi oma mõtteid mujale suunata, aga raske on keskenduda millelegi.
Neil päevil läksin vara magama, sest olin piisavalt uimane ja unine, aga täna pole isegi und, kõik on sassis. Mõtted on sassis ja tahavad korrastamist, aga see tundub piisavalt raske ettevõtmisena. Ja ma ei suuda leida pidepunkti.
Aitäh mu truudele toetajatele, hea on teada, et ma pole emotsionaalses madalseisus üksi. Tean ju küll, et olen ise selle põhjustanud ja pole mõtet kahetseda ome elust hetkegi, aga ikkagi teen seda ja ikkagi on hea, kui on toetavaid inimesi.
Ma ei tea, kuidas edasi. Ei, tean ju küll - pea tühjaks, süda kõvaks ja mitte üks pisar! Korrutan endale, et ta pole see, kellena end näitas, et kõik oli võlts ja pettus.
Kiusakas mõte poeb kohe vahele: aga miks sa siis ennast nii hästi tundsid, miks sa siis nii õnnelik olid, miks see sinu jaoks nii enneolematu õnnetunne oli, nagu oleksid KOJU jõudnud, miks sa ei usu, et see oli tõepoolest hingesugulane ja täiesti OMA???!!??
Ma ei tea. Vastik on, et mõningaid asju on nii raske unustada.
Aga... - ma mõtlen sellele homme...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment