Kuulekad naised

Vaatasin õhtul filmi "Kuulekad naised" ETV kanalilt.
Keegi, - vabandust, ei mäleta, kes, palun vabandust,- oli oma blogis selle kohta päris krõbedalt väljendunud.
Et mis naised need ka üldse on - see oli leebe variant tema teemakäsitlusest.

Kui ma asutasin end seda filmi vaatama, siis mehele millegipärast ei meeldinud see teema ja eessõna Jüri Pinolt, läks vihaselt magama.
Mille peale ta küll pahandas?

Kui ma kuulasin Jüri Pino eessõna, siis ausalt öeldes ootasin ma midagi väga räiget ja täiesti vastuvõetamatut, mida ma ei suuda aktsepteerida ja mis sunnib mind ahastades käsi taeva poole tõstma ja taevaseid vägesid selle ülekohtu vastu appi kutsuma.

See, mida ma nägin, pani mind õlgu kehitama. Nojaa, mõne abielupaari puhul oli küsitavusi küll.
Suu kleeplindiga kinni? Naise "EI" ei tähenda midagi? Naine peab vait olema? Mees otsustab, milline soeng naisele tehakse? Milliseid riideid naine kanda tohib?

Kuid naine oli selle kõigega ju nõus ja väga rahul! Mis õigus on siis minul kõrvaltvaatajana seda hukka mõista? Kui talle meeldib seda teha, miks ta siis ei võiks nii elada?

Tunduvalt raskem oli naistel, kes olid harjunud olema iseseisvad ja iseotsustajad ning nende puhul tekkis küll küsimus, miks ei võiks leida kompromisse oma konfliktides, miks ei õpita lahendama tülisid võitja-võitja meetodil, vaid leitakse, et vaid naisi on vaja alla suruda, nendelt võtta ära sõnaõigus, ja siis on kõik korras?

Võib-olla ei olnud selles filmis minu jaoks midagi uut või šokeerivat sellepärast, et suurema osa oma abielust olen elanud samamoodi.
Kui ma jäin lastega koju ja sõltusin mehest materiaalselt, siis muutus olukord suhteliselt ebameeldivaks. Mulle heideti pidevalt ette, et ma ei teeni midagi ja olen muiduleivasööja, ka kõige tavalisemate tarbekaupade pärast olid tülid. Ma ei taha seda aega meenutada.

Aga - näiteks oli minu jaoks elementaarne, et mina tulin enne teisi üles ja tegin kõigile söögi valmis, nii lastele kui mehele. Isegi kui mees pidi varahommikul (nt. poole viie ajal) tööle minema ja mina oleksin saanud magada, ei teinud ma seda kunagi, vaid ärkasin varakult ja tegin talle kõik valmis, et tal kõik ikka olemas oleks ja ta tühja kõhuga ei peaks tööle minema. Mis siis, et ta oleks saanud ka ise teha, aga mulle meeldis seda teha ja mina leidsin, et on minu kui naise kohus seda teha.
Pealegi tahtsin ma teda kallistuse ja musiga ära saata ja akna pealt lehvitada. See oli olulisem kui uni.

Kui sa kedagi armastad, siis sa teed ja sul ei teki küsimust, miks ma pean seda tegema või et see on mulle vastumeelne. Ma ju tahan hellitada inimest, keda ma armastan, see on minu jaoks loomulik kooselu osa.

Ja loomulikult oli elementaarne, et kui mees koju jõudis, oli tema jaoks söök valmis (laste jaoks muidugi ka) ja majapidamistööd tehtud, et temal poleks vaja midagi teha.

Aga kui lapsed väikesed olid, siis oli selliseid toiminguid ikka, mida vaja teha oli, ja neid tegime ikka koos.
Ja ega see, et mina siis paljusid asju tegin, ei tähendanud, et mees siidikäpp oleks olnud.
Ja hiljem, kui olud muutusid, siis hakkas hoopis mees süüa tegema ja see tegevus on üks tema meelistegevusi.

Hm, kui filmis nägin, et naine pesi mehe selga, ja selle kohta kommentaari, et "paljud armastavad naised ei teeks seda iialgi", siis jäi mul küll suu ammuli... Taevakene - see on ju imeline, kui ma saan oma armastatud ja jumaldatud meest pesta, no ma peseksin ikka väga põhjalikult...., see oleks lausa eelmängu eest... :) Ma ei saanud küll aru, mis selles tegevuses taunimisväärset oli??????

Aga eks igale asjale vaadata erinevalt...

Muidugi on kummaline, et mees, kes ootab naiselt kõiges korda ja puhtust, ise mustad sokid põrandale loobib, aga kui naine sellega rahul on... mis seal ikka.
Kui on kokku saanud domineeriv mees ja alluv naine, siis nad ju sobivad, peaasi, kui ise rahul on.

Raskem juhus on see, kui naiselt nõutakse vägivaldselt muutumist allaheitlikuks, ilma et mees leiaks, et tema enda käitumist ja suhtumist tuleks ka muuta.

See, et mulle meeldib näiteks mehele hommikuti süüa teha ja teda hellitada ja ma tema eest hoolitsen, ei tähenda, et ma peaksin vait olema, kui mulle miski ei meeldi, ja et mul sõnaõigust ei ole.
Minul ei ole sõnaõigust olnud, olen pidanud vait olema, olen olnud sõltuv. Igasuguseid aegu on olnud.
Ma arvan, et olen siin elus päris palju õppinud ja praegu on palju asju teisiti, tegelikult on peaaegu kõik teisiti kui aastate eest.
Aga mitte halvemini.