Kõigi õnnetute armastuslugude taustal oli nii hea lugeda hoopis õnnelikke lugusid Epult ja Mutilt ja Triinult, mis niivõrd hästi haakusid minu ideaalpildiga ja kujutluspiltidega MINU ÕNNELIKUST ABIELUST, justkui oleksin need ise kirjutanud.
Need lood annavad lootust, et vastastikune armastus ei ole maailmast veel kadunud, vaid eksisteerib meie keskel edasi. Õnnelikud on need, kes on leidnud oma ELU ARMASTUSE ja oma õnne - see on suurim väärtus elus.
Kummaline, et maailmas on sarnaste mõtete ja arusaamadega inimesi, tundsin end kohe väga hästi, kui mõistsin, et ma ei tahagi midagi utoopilist, vaid see võib väga hästi olla ka minu reaalne elu.
Mingis mõttes on ju olnud ka, niipalju kui ma ise olen suutnud seda õnnelikuks elada. Kõik oleneb ju mõtlemisest ja suhtumisest. Kui halvad asjad vajuvad minevikku, siis võib ju mõelda, et polegi kõige hullem.
Samasuguseid õnneliku armastuse vaateid olen eneses kandnud, ometi olen ise teinud vigu ja eksinud nendesamade reeglite vastu, mida tegelikult õigeks pean. Ma tunnistan oma vigu. Ja ei taha neid enam tulevikus korrata.
Ainult et - suhted ei ole ühepoolsed. Kõik ei olene ju ka ainult endast.
Aga aitäh Epule, Mutile ja Triinule! Ma kohe ei saanud sellest kirjutamata ja teid nimetamata jätta! :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment