Noorus on hukas?

Täna sain kirja. Väga ootamatu kirja. Küllap see tulenes sellest, et eile tõstatus üks päris valus probleem asjast, mida ma ei osanud kahtlustadagi.

Ja kui ma täna tahtsin sellest rääkida, siis lubati mulle kiri kirjutada. Kirjutatigi.

See oli väga mõtlemapanev kiri. Ma ei osanud arvata, et ma olen selline, kellega ei juleta rääkida, et ma olen autoritaarne ja mõistmatu ega saa mitte millestki aru.

Ise olen arvanud, et ma püüan mõista ja leida lahendusi ka siis, kui ma ei ole päris nõus kõigega ning saades rohkem infot, on mul kergem otsustada positiivselt.

Arusaamad on erinevad meil endil meist ja teistel meist. Kui mind on peetud heaks kuulajaks ja selliseks, kellele võib kõigest rääkida, siis tuleb välja, et see kehtib ainult võõraste, tuttavate ja sõprade puhul, lähisugulastele see vist ei laiene. :)

Kas on tegu sellega, et lähisugulaste puhul oleme liiga kaitsvad ja ohutunne on suurem, kui see ilmtingimata vajalik on, või on see, et oma lähisugulastesse puutuv puudutab meid isiklikult, või hoopis tunneme endal suuremat vastutust?

Igal juhul sain mõtteainet ja tunnen rõõmu, et probleem ei jäänud õhku rippuma, vaid see tõstatati viisil, mis oli osapoole jaoks vastuvõetav.

See annab mulle põhjust oma käitumist rohkem analüüsida ja kontrollida ning midagi muuta, et suhteid parandada. Ma saan ju midagi ette võtta, kui ma tean asjast. Kui ma midagi ei tea, ei saa ma ka midagi teha. Sest ma ei tule selle pealegi, et teine osapool on rahulolematu.

Mulle meeldib, et ta mulle kirjutas, see oli temast väga nutikas! Ja ilmselge märguanne, et viibin liiga palju arvutis, kui minuga on lihtsam ühendust saada arvuti vahendusel kui silmast silma vesteldes! :)

Lisaks paluti mul lugeda seda.

Ilmselge, et noorus ei ole hukas! Pigem on hukas vanemad...