Auto on sedapuhku õhtul. Läheb lammutusse. Ta oli ka ikka sellises seisus, et kole oli sissegi istuda, rääkimata sellest, et kõik vajas alatasa remonti ja putitamist.... :)
Mees otsib uut autot. Tal on enam-vähem sobiv välja vaadatud, aga probleem on nagu alati ainult ühes - rahas.
Riskida ta ka väga palju ei taha, aga kes ei riski, see šampanjat ei joo. Paraku on see ainult minu arvamine.
Mees on masenduses ja depressioonis, ta ei talu sellist olukorda, kus ta ei saa midagi teha. Ta ei suuda vabalt võtta ja rahulikult kaaluda. Käib närviliselt ringi ja ei võta mind kuulda, et tema närveldamine ei aita mitte kuidagi probleemi lahendada.
Selle peale leiti, et no minul on loomulikult ükspuha! See oli väga ebaõiglane, ma lihtsalt teen vahet asjadel, mida ma muuta saan ja mida ma muuta ei saa. Ei ole ju mõtet närida küüsi ja hulluks minna, kui midagi konkreetset teha ja muuta ei saa.
Seoses sellega tuli muidugi jamasid, mida ma polnud ette näinud ja mille kohta ma arvasin, et ma ei pea seda kunagi avaldama. Nüüd tulid asjad avalikuks, suhtumine oli enam-vähem ootuspärane, aga ma ei lase end sellest morjendada.
Pakkusin hoopis erinevaid variante välja ja tirisin ta kohe Ametiasutusse, tema ei ole hoopiski selline, kellest oleks mingit asjaajajat, ta kohe ei kannata selliseid asju. Ohjad tuleb lihtsalt enda kätte haarata.
Oodatud lahendusi muidugi ei tulnud, aga mitu head varumõtet saime küll, mina olen optimist ja tundub, et suutsin ka mehesse süstida lootusrikkust.
Muidugi absoluutne üllatus - mõnitamist, õiendamist ja karjumist rohkem ei järgnenud, kuigi ma arvasin, et seda kuulen ette ja taha. Uskumatu! Aga meeldiv üllatus.
Friday, October 12, 2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment