Sunday, October 28, 2007

Ebameeldivused

Vahel ei lähe kõik nii nagu tahaks. Siis jääb asjast paha maik.

Lükkasin ühte asja edasi nii kaua kui võimalik, aga enam ei olnud võimalik. Olin sunnitud selle ette võtma.
Mõne inimesega asju ajades ei tunne ma end sugugi mugavalt. Ma ei tea, mis see on - kas mu enda eelarvamused, teise inimese hoiakud või mu enda taju, et minusse ei suhtuta hästi...

Ma ei oska oma tunnet defineerida ja ma ei tea, miks ma end halvasti tunnen, aga sellistel puhkudel ma lükkan ka pakilisi asju edasi. Ma tean, et see on halb, aga mul läheb enda ületamiseks palju aega ja energiat.

Ehkki tean, et õigem oleks ebameeldivad tegemised kiiresti kaelast ära saada.

Võtsin siis lõpuks end kätte ja tegin, mis tegema pidin. Aga sellest jäi väga paha tunne.

Ma ei saa midagi teha, aga mind häirib, kui keegi püüab kõrvale hoida oma kohustustest. Ja püüab laveerida, oma tingimusi esitada ning kaubelda järeleandmisi. Ja lõpuks teeb mulle etteheiteid.

Ma võtan alati kriitika omaks, kui see on õigustatud ja ka siis, kui see ei ole minu arvates õigustatud, inimeste arvamused võivad ju väga erinevad olla.

Mul ei ole raske vabandada, kui ma olen midagi valesti teinud või kedagi tahtmatult solvanud.

Ka nüüd vabandasin, sest teise inimese arvates olin tema suhtes lugupidamatult käitunud, ehkki ma põhjendasin, miks asi niimoodi välja kukkus, minu arvates olid olemas objektiivsed põhjused, tema arvates mitte.
Aga loomulikult ma vabandasin, kui tema tundis end solvatuna. Ma ei saa eitada, ega ma ise ka rahul ei olnud, aga isegi kogu vabandamisest ja kõigest hoolimata jäi paha tunne.

Paha tunne sellest jutuajamisest, paha tunne kogu suhtumisest ja üldse....

Ma pean ilmselt endaga rohkem tööd tegema. Suhtlemise käik oleneb ju ennekõike iseendast.

Kui mina ise ei suuda üle saada mind valdavast ebamugavustundest, siis on ju selge, et see kajastub minu vestlustoonis, kõnemaneeris, silmast silma vestlusel ka silmavaates, näoilmes ja kehakeeles, tekitades pingeid ja vastureaktsiooni.

Mul on arenguruumi.

6 comments:

kukupai said...

Põhimõtteliselt on Sul õigus, et Sinu eelhäälestatus mõjutab suhtlemist mingis suunas. Aga vahel on olukordi, kus tuleb endale kindlaks jääda ja teisele otse öelda, et mina ootan niisugust käitumist ja sinu reaktsioon ei ole minu meelest adekvaatne. Kui Sa siis ka ette ja taha vabandad, siis jääbki teisele mulje, et ta võib teha mis pähe tuleb, tema on ikka see õige ja Sina see paha.
Raske ja ebameeldiv muidugi on, aga on asju, kus ei saa järele anda.

valgeseelik said...

Aitäh, Kukupai.
Olen kogenud, et vabandamine ja andeksandmine mõjuvad inimestele väga ootamatult ning võtavad ründepositsioonil olijal relvad käest. Ründaja tunneb end ebamugavalt ega suuda enam halvasti öelda, tõmbab tagasi oma agressiivset tooni ja edasi on juba lihtsam suhelda.

Ma ei taha sellega öelda, nagu tahaksin nimelt inimest ebamugavasse olukorda panna, vaid agressiivsete ja süüdistavate inimestega sageli ei ole muidu enam võimalik edasi suhelda. Ma olen alati valmis astuma sammu tagasi, et siis kaks sammu edasi astuda.

Ja "õnnetuseks" on mul vabandamine ka nii veres, et vahel mulle tundub, et käin sellega juba inimestele närvidele. :)

Vabandamine ei võrdu alandlikkusega, nagu sageli arvatakse, ka eelnevalt vabandades võib järgnevalt esitada oma visiooni ja nõudmised, millest ei ole võimalik taganeda.

Anonymous said...

Olen töötanud koos inimestega, kes imevad teistest päevaenergia 5 minutiga välja. Sageli satuvad need inimesed vastutavatele kohtadele, sest viisakamad ei viitsi hulludega võidelda. Ja nende inimestega suhtlemisel viisakus ei aita, tuleb võidelda, otsida nõrku külgi ja siis rünnata, kui tahad endaks jääda. Hoian sulle pöialt.

valgeseelik said...

Aitäh pöialt hoidmast! Loodan, et saan hakkama... ehkki ma pole suurem asi ründaja.... :):):)

Aga Sul on õigus, et mõni inimene kohe suudab igasuguse sädeme kustutada oma lõputu negatiivsusega ja kõigis süüdlaste otsimisega....

Kahju on sellistest inimestest, nad vist ise ei saa arugi, kui raskeks teevad nad mitte ainult enda, vaid ka teiste elu.

Sellisel juhul on parem end välja lülitada.:):):)

Morgie said...

"Ma ei saa midagi teha, aga mind häirib, kui keegi püüab kõrvale hoida oma kohustustest. Ja püüab laveerida, oma tingimusi esitada ning kaubelda järeleandmisi. Ja lõpuks teeb mulle etteheiteid."
täpselt sama.
aga selliste asjade vastu protesteerimine kutsub ju esile hukkamõistu. et kuidas sa saad olle nii väiklane. mittemõistev. kamandav. midaiganes

valgeseelik said...

Jah, paraku küll, Morgie, nii see kipub olema... ja sellise suhtumise pinnalt ei ole enam võimalik edasi suhelda, sellepärast teengi pigem tagasisammu, et siis jälle edasi astuda.