Mõttetu

Tuntud eesti klassikat parafraseerides:

Kui ma eile öösel koju jõudsin, oli mõni inimene juba väga vihane.

Mitte otseselt minu peale, aga kuna mina olin nüüd käepärast, siis sain ka mina oma koosa. Ja üleüldse sai ta siis mulle üht-teist valusat öelda, et ma end väga hästi ei tunneks.

Minu süü oli antud hetkel vist liiga roosiline meeleolu.

Jäi üle vaid õlgu kehitada. Mõttetu oli midagi öelda või rääkida, sest juba esimese piuksu peale sain sellise sõnavalingu, et pidasin paremaks suu kinni hoida.

Oeh... Eks ma loodan, et kui järgmisel nädadal mõningad asjad lahenevad, siis saabub ka stabiilsus mõne inimese ellu, et ta ei peaks enam närveerima ja stressis olema. Ehk läheb siis olukord rahulikumaks.

Ehkki ma tean, et virisemist jätkub nagunii - ei jõua tööd teha, raske on, pikad päevad, kõik tahavad ainult raha, kõik on nii kallis, puhkepäevi lubada ei saa...

Kui inimene tahab, siis võib ta oma elu väga vastikuks mõelda ja niimoodi elu lõpuni haliseda ning endale mitte midagi lubada, sest maailma kukub ju kokku, kui tema tööd ei raba ja raha kokku ei kühvelda!

Kuigi praegu on elu talle väga ilmekalt tõestanud, et tema mõtteviis ei pea paika, sest tegelikult ei juhtu ju midagi erilist, kui ta tööl ei käi, aga ta ei tee sellest üldse järeldusi. Noh, mis parata, küllap peab elu siis talle veel õppetunde andma, et ta hakkaks asju ka teise kandi pealt nägema - et raha ei ole jumal ja virisemisega elu õnnelikumaks ei tee.

(Piinlikkusega meenutan enda virisemisi!:D)

Nagu Peep Pree tänases "Arteris" ütleb, et ainuke õige investeering on investeering endasse. Olgu need siis õpingud, puhkus, enesetäiendus, harrastused vm. See annab endale rahulolu ja hea enesetunde, mida saavad nautida ka lähedased. Kui oled ise rahulolematu, siis ei lähe ei tööl ega eraelus hästi ja pole ka teistele endast midagi anda.

Ka Th.Gordoni perekoolituses antakse edasi "täis-tassi-teooriat": kui sinu enda tass on täidetud, siis on sul sealt ka teistele jagada, aga kui enda tass on tühi, pole ka perele midagi anda.
See tähendab, et lapsevanem peab ka enda jaoks aega leidma, et ennast täiendada, harrastustega tegelda, enda vajadusi rahuldada, siis on ta lapsevanemana õnnelikum ja rahulolevam, konflikte tekib vähem ning ollakse parem abikaasa, lapsevanem, kolleeg.

Ühesõnaga - olukord on suhteliselt terav ja närviline.