Läänerindel muutusteta

Korraks sain koju. Arusaadavatel põhjustel ei olnud mul võimalik kohe eile tormata arvutisse, aga ma teen seda täna.
Mõned asjad ei muutu.
Eilne päev oli minu jaoks taas problemaatiline, aga ma püüan täna end käsile võtta. Ma vähemalt püüan. Ehkki ma arvasin, et mul on seal hea olla ja pole aega rumalusi mõelda, siis kahjuks ma eksisin. Aega oli piisavalt. Ja kohe hommikust saadik hakkas kiiva vedama. Küll püüdsin keskenduda tekstile, raamatule, magamisele - ei midagi!
Masendus on tappev ja ei suuda teiste inimestega suhelda ja mind häirib, kuidas on võimalik mingitel mõtetel mu üle valitseda, nii et muud sinna enam ei mahu.
See on ju kohutav, kui sa ei ole enam ise oma mõtete peremees, vaid mõtled asjadest, millest sa tegelikult ei taha mõelda ega tohikski mõelda.
Siis on tunne, et absoluutselt igaüks võib tungida omavoliliselt su mõtetesse ja teha seal, mida heaks arvab.
Päeva lõpp polnud parem. On asju, mida tuleb teha hoolimata sellest, kas tahad või mitte. Ja siis pigem teed, sest ei taha tüli ja pahandust. Kuigi see on nii nõme ja vastik, aga valikuid polegi rohkem kui ainult kaks ja sa pead valima kahe halva vahel. Head valikud puuduvad.
Puhh!
Sellistel hetkedel tundub, nagu oleks elu vaid üks kohutav hädaorg. Tegelikult ju nii ei ole, ilusat on ikka ka. Ma oma masenduses seda lihtsalt ei näe ja astun mööda kõigist toredatest inimestest, kes minu ümber on. Ma isegi tajun, et ma teen neile liiga oma jäisusega, aga taolisel hetkel ma ei ole suuteline olema avatud uutele inimestele.
Võiks ju arvata, et kõik uus on huvitav ja tahaks sukelduda uude, paraku on kuklas see miski, mis hoiatavalt sõrme viibutab ja manitseb ettevaatusele, sunnib kõike kriitilise pilguga vaatama ja pigem eitama kui jaatama.

Ma ei taha olla inimene, kes laseb asjadel endast mööda kulgeda vaid sellepärast, et ei suuda end käsile võtta ja teha otsustavaid pöördeid eelkõige mõtlemises. Ma ei väsi kordamast, et maailma muutmine algab iseendast. Ja mõtlemine on see, mis võib meid tõsta kas taevasse või paisata põrmu. Kõik oleneb enda mõtlemisest. Seda vist väga palju ei teadvustata endale. Mõtetega on võimalik tööd teha, kuid see on tõepoolest suur ettevõtmine ja raske töö. Selleks tuleb end sundida. Kuid tulemus on ju seda väärt, kui end siis õnneliku ja rahulikuna tunned. Sisemine rahu on selline väärtus, mida keegi sinult võtta ei saa. Selle nimel tasub vaeva näha.

Einoh, teoorias olen ma tugev! :) Nagu alati. Millegipärast praktikas asi nii roosiline ei ole.

Siiski loodan, et nüüd järgnevad päevad ei anna küll mahti nukrutseda, nüüd peaks tulema väga kiired päevad. Aga - mõtted ei hooli ka kiirusest, kui nemad tahavad, siis tulevad ikka. Kui endal kiire, siis pole aega ka neid minema peletada. :(